Klassikud - kuidas naisi ära rääkida

Kukumägi käis luuletust lugemas. Ja kuigi ma saan aru, et tema kirevas elulaulus olen ma vaid salmiosa üks sõna - on mul põhjust kokkuvõtta selle - Kukus-suguste meeste kaduv ajajärk. Jah, neid on veel. Ma mäletan, kui Teleteatris tegi Hõrak Kivastiku telelavastust ja ma muudkui susisesin assistent Peebule, et kuidas see võimalik on - Hõrakul on ropult naisi kogu aeg, ise nii kole ja joob kah. Peep kehitas õlgu ja irvitas - nagu ikka. Kuni telemaja hämaras kohvikus Jumal mulle valgustuse tõi - ehk siis Hõrak oli oma tavalise hommikukonjaki taga ja see ei olnud mitte esimene päev. Istusime Peebuga instruktsioone kuulama, kui Hõrak segase pilgu tõstis, selle mulle naelutas ja valgustatult lausus - Peep, see on tark naine. Ja mu süda sulas, ma sain kohe aru, et Hõrak on tore. Umbes sama nõksu kordas Kuku muga aastaid hiljem. "Georgi" ettevalmistus kees Allfilmi kontoris täie hooga, aega oli võtete alguseni vähe ja Ly Pulk rivistas just 2 autokoormatäit noormehi sõjaväeosast kostüümiproovi, kui Kuku, kes oli ka justkui mingi asjapult hakkas koju tahtma. Ilm kiskus vihmale ja ma olin rolleriga. No tõesti, üldse ei saanud teda ära viia. Kuku oli mõistev, noogutas arusaavalt ja kutsus kööki suitsu tegema, seda aega mul ikka oli. Kuku suunas sellise unistava pilgu aknast välja ja lausus: "Lollilt olen elanud. Nooruses vaatasin naisi ikka ainult välimuse järgi. Nüüd saan aru, see kui vägev naine on, see on ainult sisemine... Kahju, et ei saa otsast alata, siis tahaks ainult sinusuguseid naisi." Noh, tegime suitsu ja teisegi ja üsna varsti lõin ma rollerile hääled sisse, surusin kiivri pähe ja hakkasime Kuku Tatari tn. kodu poole sõitma. Vihm tugevnes, Kuku hoidis ühe käega elegantselt kübarast ja esimese foori taga kostus kahtlast kahinat. "Kuku, mis sa teed?" kraaksatasin ma hirmunult. "Panen suitsu põlema." Tark naine, vägev naine, uskumatu naine, elus ime nagu ma olin - leppisin ma olukorraga ja nii me kihutasime läbi vihma - kaabus suitsetav härrasmees ja lillelises kleidis mumm. Sama võimetu olin ma Kuku vastu nüüdki. Kui ta teatas, et on nõus 5 luuletusest lugema 3 - ja ühest neist ka selle tagumise poole, sest esimene ei inspireeri teda. Tagumine algas sõnadega - ta rinnad, jalad...(Tegemist on Juhan Smuuli luuletuse "Kuidas joonistada kurbust" kitli monoloogiga) Õnneks oli Ingi nii tohutult kena inimene, et oli nõus setu kuninga asemel ka need mitte kitli monoloogid ära lugema. Kuku kõpsutas oma kallites kingades trepist alla, suudles mind suule ja kadus öhe. Jah, selliste klaasikute aeg on otsas. Seda nimetaks kunstiks - suure algustähega - rääkida naisi ära õigete sõnadega.