Monday, 17 January 2011

saatuse kloun

kui su hommikutunnil tekib ootamatu vaba hetk, siis tasub see kasutada möödunu talletamiseks - uus kivi-vigala vanasõna ja loodud just praegu. selleks, et õigustada - ma ei ajanud oskarit kell 6 ülesse, ma ei istunud 15 minutit enne lasteaia avamist ärevalt autos, ma ei riputanud last kokatädi käeotsa, et saada teada - minu montaazhiarvuti on otsustanud kogu mu tööle näidata - offline - seda pole. oodates priitu (pikka iga 3 lapse isadele, kes on treenitud tõusma varavalges) märgin ma üles mõned detailid minevikust. ja kui mitte alustada sealt, kuidas me laulukarusselli finaali sõitsime tegema ja juba kanama ristis oli raadio helibuss lömmis nagu laste kätte sattunud kingikarp, vaid sealt - kus saade juba läbi oli - ja läbi kullasaju - võitjat peaaegu ei paistnudki, siis - tuleb ju uskuda endeid. üks avarii, üks armastus, üks pulm, üks laps - on sama kindlad edu ended nagu pulmas midagi vana ja midagi uut. meil puudusid pulm ja armastav paar, aga oli selle eest 12 last ja nende vanemad. kõige furoorikam vast oli lugu laura emaga, kes proovi ajal kaotas auto võtmed. jah, sa oled tulnud kusagilt kaugelt Pärnusse ja siis kaotad ära autovõtmed, mille võtmehoidjaks on auto varuvõti. loomulikult meie kõigi süda murdus ja me otsisime neid käpuli kontserdimaja saali põrandalt. mina otsisin isegi läbi laura ema koti, sest siim ütles noore mehe kohta sobimatu ürgvana tarkuse - naisterahva käekotti võib ükskõik, mis asi ära kaduda. me laotasime põrandale rahakoti, kosmeetika, ühe piruka, lusika, salvetkapaki - aga võtit polnud. peale paari tunnist otsimist tuli välja, et miss marpleni on mul veel pikk maa - kadunud võti leiti piruka seest. aga muidu läks kõik rahulikult ja turvaliselt - kuni viina joomiseni sõprade ringis, kus ma naersin kõhulihased valusaks ja sukad katki. ja kui kunagi kokku saame, siis ma näitan teile kose elanike iidvana mängu - vaata kanaperset - visuaalset teostust. edasi pidi kõik minema kergemaks, aga ma ei tea, miks ikka pole veel läinud. kui ma tegin tomit ja annit ja samal ajal pidi juba väljasõitma luuletuse võttegrupp ja üle tallinna korjati skulptuure ja kusagilt asusid teele vitali ja relsid, siis ma jooksin otse stuudiost autosse ja püüdsin samal ajal aidata oma välismaal olevaid sõpru, kes tahtsid eeslit rentida mehe käest, kes rääkis ainult portugali keelt ja veidi prantsuse keelt. nii kaikus üle telemaja parkla - l´ane - oui ils veut l´ane! aga ka see tulekahju sai kustutatud ja nii tegime me kadrioru lossi akende taha valgusstatiivide metsa, olemasolevad suured valgustid joonistasid varje ja valgust head näitlejad lugesid hästi head luulet ja korraga hakkas mul kergem, et kui kord siit ilmast tuleb ümberkolida, siis ehk ma ei lahkugi saatuse klounina kukkudes veel sargast välja enne maa alla minemist, vaid ehk ikka jääb ka neid asju, mis lasevad mul jääda mälestustesse millegi ilusa ja väärikaga. see habras tunne kestis täna hommikul selle hetkeni, kui pudrulaulu alla laadides kogu montaazhisüsteem hukkus. saatuse vastu ei saa.

No comments: