naatriumi rohket 2011

aasta 2010 otsustas mu juurest lahkuda nii, et ma jäin maha hulga targemana, olles teinud saateid, filmi, ülekandeid ja mänginud. mänginud tähtede, tehnikate, värvide, valguste ja toredate inimestega. ja lahkumiskingiks andis ta mulle viimase, ilusa, suure mängu kingiks. mängu nimi oli - tee 2 lülitust koos Jüri Muttikaga rakverest ja narvast. rakvere haiglas olid 3 just sündinud beebit oma silmad ühe korra lahti teinud, kui teisel avamise korral kummardus nende kohale karvamütsiga moor, kelle ainus huvi vastsete ilmakodanike vastu oli, kuidas nad keerata valgusesse. ühtlasi kleepisin ma oma esimese, iseseisva ND filtriga akna. risto, alati geniaalne risto toimetas tonni statiivide vahel ja jüri ajas juukseid rohkem püsti, et vanemõe Pireti kõrval pikem olla. kõik oli nagu ikka :) aga saatus ei salli seda kohe. ja näitlejanna ülle ootas meid kirikus. ma arvan minu kirikuvöörmündrist vaarisa pööras end hauas nagu vurr, kui ta nägi, kuidas ma keset jutlust utsitasin näitlejannat seda katkestama. ja ta katkestaski ja jumala palge ees ning hämmeldunud kirikuliste keskel saatsime me eestiled tervituse teele. siim kahtlustas hiljem, et ta langes selle eest jumala viha alla, sest narvas lakkas tema steadicami kaamera signaali andmast, kaabliga kaamera külmus kinni, 3 minutit enne eetrit ei olnud me millelegi kindlad. aga - siis me juba olimegi eetris, näärivana ja jüri ostsid oligarhi templiga talongide eest burksi ja keegi ei teadnud kui napilt see läks. ja narva oli nagu moskva, mis ei usu pisaraid, vaid armastust. kell oli 12 löönud, ma jalutasin üksi platsi nurka ja vaatasin kuidas risto, tõnis, leho ja siim tõid tornist kaamerat alla ja raul ja kadi valvasid jaama. ja ma mõtlesin, et mis aasta see tuleb, kui ta algab sellise suure armastuse tundega. ma tõesti ei tea, sest 1 jaanuar ja tagasisõit koju tekitas mus tahte lahutada end oma kehast, mis mind täiesti alt vedas. kui ma koju jõudsin, mis oli suuresti kõigi teiste - ja mitte minu teene, tuli mul meelde küll, et lisaks vererõhu langemisele olematusesse langeb see veel, kui sa ei suuda krampe vältida. ja selleks on vaja lihtsat asja - soola. järsku tähendabki see tulev aasta, et õnneks on vaja lihtsaid asju. sõpru, armastust, tööd, usku, tervist ja õnne seda hinnata. toogu see uus teile, kallid sõbrad - naatriumlikult lihtsat õnne.