ookean sinu silmade taga

kord läks 16 aastane raadioreporter vana näitleja liigandi ossiga intervjuud tegema, oss istus laua taga ja oli pahur. särtsakas reporter keris juhtme lahti ja küsis porgandihäälega, et räägime sellest, miks te teatrisse sattusite. oss krõbises suitsetatud häälega, et tea pole nagu rääkimis tuju. mis tuju, siis on - uurisin mina oma hiigelsuurte prilliraamide tagant. oss urahtas ja küsis, kui vana ma olen. ausalt oma 16 eluaastat ülestunnistanud arvas oss, et ma olen viina võtmiseks piisavalt vana - ja see tuju tal oli. kui mu isa nii 2 või 3 või 4, kes teab mitme tunni pärast mulle järgi tuli, oli sinist djubeki suitsu köök täis, see nats alla liitrine viin otsas ja ma olin terve elu teada saanud - kahjuks ma sellest midagi ei mäletanud, sest natuke aega hiljem toetas isa mind pojengipõõsa kohal ossi maja nurga taga. kuna isa oli ossiga koos palju külalisetendustel käinud ja tema elus oli olnud hommikuid, kui üles poroloonnuku poole vaatamine oleks võinud tappa ning 50 kopika eest laulis gunnar graps ka isa siili eest 3 valga lastekodu etendusel, siis ei järgnenud mingit hukkamõistu. omi tõi järgmine hommik karja tn. poest keefiri ja isa kirjutas puudumistõendi. hiljem käisin ma ossi pool veel palju. viina nii enam ei joonud, suitsu tegin. ja ilma igasuguse usuta 3 silma ning hingede rändesse, ärkasin sellel ööl kui oss suri, sest ta tuli läbi ja ütles nägemist. vabariigi aastapäev, elu, inimesed ja õhtul vaadatud film kukust, tõid korraga meelde selle, mida ma seal - suitsuses köögis, süües sakumiks suhkrus puuvilja - tundsin, et on inimesi, kelle silmade taga on ookean. tõelist suurust. seda, mis ei lase kibestuda, kiruda ja vinguda. seda, mille kohta kuku ülbelt oma filmis ütles, ma pole kibestunud - ma olen terav. kui järgmine kord sõidan raudtee alt läbi, nii et rong läheb üle - siis soovin, et ookean oleks inimeste silmade taga. ning lahkumised oleks kerged.