undiin

kui me kunagi kristeliga Pariisis "undiini" vaatamas käisime, siis meie tohutuks hämmastuseks ei sallinud prantslased, et õilis rüütel sureb olles reetnud armastuse ja merineitsi ei mäletagi teda enam. et rahvas masendunult ei lahkuks - tõusid nii laval surnud, kui ellujäänud ühte rivisse ja tantsisid lustaka riili, et sensuaalsete prantsalaste õhtu ei läheks metsa mõeldes armastuse kaduvusele ja tunnete tugevusele.
mul on viimased päevad kogu aeg olnud tunne, et ma tõusen peale sügavat, peent ja hingeni minevat valu - ja elu pakub alati väikse võimaluse kasatshokiks. sest kuidas nimetada olukorda, kui sind teist korda paari päeva jooksul kinni peetakse kiiruse ületamise eest ja lõpuks sööd politsei autos rahustavat shokolaadi ning saad hästi väikse trahvi ja naispolitseiniku lohutava pai.või kui sa oled argusest alt vedanud oma head sõpra, siis tasakaaluks saad ise kõvasti karistada teise käest, keda sõbraks pidasid ning tordile kirsiks helistab kolmas - ja ütleb, sa oled kõige andekam naine maa peal keda ma tean. ja tegemist ei ole kosmonaudiga. nii jääb alalõpmata otsustamata, kas langeda pöördumatusse masendusse või nentida, et eluookeanis on tsunaamid ja kes selles ellu jääb, sureb targemana ja kindlasti - armastades, vastupidiselt undiini loo kurvale lõpule.