grupi striptiis?

inimene püüab - jumal naerab, olen ma ammu juba arusaanud. kõige selgemalt meenub mulle see oma unelmate mehe magnusega, keda ma saatsin aastaid tagasi tegema harrast jõululugu vabaõhumuuseumis, kus idee järgi, pidi jõuluvana vahvalt lastele kinke jagama ja tohutu õdusa tervituse eesti rahvale saatma. millegi pärast ei saanud ma kaasa minna, aga ma mäletan kuidas ma magnusele ja valgustaja jaagule lugesin sõnupeale, et selline õdus ja nunnu ja jõulud ja teate ju see coca-cola masin tuledesäras, eks? kui nad tagasi tulid ja ma kasseti sisselükkasin, siis ma sain esimest korda sellest - inimene püüab, jumal naerab asjast aru. jõuluvana oli teinud ka ise kõik, et olla -eee, pehmelt öeldes eriline jõuluvana. tal oli must mantel, must müts, punane habe - ja vitsakimp. see oli lumetu talv, nii sumbas jõuluvana vihaselt hobuse kõrval tolstund mändide vahelt talusse, kus minu tohutuks hämminguks - ei olnud elektrit. õieti oli see nii kaugel, et magnus ja jaak otsustasid lahendada intervjuu akulambi valgusega, mis andis jõuluvanale just sama meeleolu nagu neile tüüpidele, keda me näeme politseihaarangu käigus andmas keldris ülestunnistusi. akulambi tsõõris, otse vastu musta palkseina istuvat jõuluvana oleks võinud päästa ainult pakki saavate laste õnnelikud plaanid. aga kuna ka lapsed olid kogunenud sellesse pimedasse tuppa ja nende silmad olid kohanenud pimedusega, siis see ootamatu hetk, kui jaak ja magnus tabasid neid akulambitsõõriga ajas lastel silmad jõlli ja enamus tõmbas suu viltu. samas ei jõudnud magnus ja jaak ka sisemise kokkuleppeni, kas kaamera teeb panoraami valguse järgi või liigub valgus kaamera järgi, nii eksles keset lapsi justkui saksa natside taskulamp juudi getos, kus iga tabatu kangestus surmamineja näoga. muidugi oli see lugu eetris ja keegi peale minu ei mäleta seda, et sai tahetut parimat, aga olud olid vastu. vahel lihtsalt on selline aeg, kui kõik olud on su vastu. siis tuleb see üleelada ja mõelda, et jumalal on vähemasti lõbus, kui ta järjekordse naljaga sinu arvel maha saab.
läksin trenni, pöördusin kassas oleva noormehe poole ja ütlesin selge, kunagise raadiorepoteri häälega - "palun üks pilet", noormees urahtas - "a, grupistriptiis?" ma POLEKS TOHTINUD teha seda viuksu. ma oleks tahtnud näha kas ta oleks siis ka pilku tõstes teinud - aaaah... jaaa ja muidugi - jõusaal. panin vihaselt riideid kappi ja vaatasin neid minu pikkuste nahksaabastegas lahtiriietuvaid naisi ja otsustasin, et enne kui tuleb surm - ma lähen ja käin seal trennis ära. jumalale kiusuks, olud ei loe midagi - loeb ainult sisemine ilu - vat jumal, kuulsid.