aknaavajad

sain täna öösel unes arvo pärdiga kokku. esimene kord just siis, kui ma pidin eesti kontserdi saali vähem kurja adminni raamatusülemit hoidma, kus iga brozhüüri kaanel oli arvo pilt. pärast ei saanud me arvoga kuidagi suurest majast välja, kummalise linna kummalistele tänavatele ja kui saime, siis arvo pakkus end saatma, aga ma ütlesin, et ma lähen nagunii karlovasse jooma. arvo küsis, et kas ma saaks teda aidata, et alati kui ta kuskil loenguid peab on aknad kinni. ma mõtlesin, et ta peaks proovima erinevaid aknaid. et osad ongi kinni, aga osad käivad lahti ka. arvo küsis, et kas topeltaknad käivad ka lahti. ma mõtlesin natuke, et ikka käivad, kuigi nendega on topelt vaeva. aga selle eest peavad hästi sooja. ja mida keerukam konstruktsioon, seda ilusam aken.
ärkasin üles ja mõtlesin, et vist rääkisime arvoga tegelikult inimestest. mul siin ka, osad ei käigi lahti, osasid peab otsima, osad on keerulised, aga seest soojad. oleme aknaavajad.