heleroheline kevad

aeg, millal ma lakkasin sallimast helerohelist värvi - sai alguse ühel kevadel, kui ma olin tsirka 15. isa tellis meie suure köögi värvimise ja maalrid pidid selle isa ideaalis värvima tärkava kevade roheliseks, aga nagu minul - nii puudub ka isal elementaarne ettevaatlikus ja mõõdutunne. ta jättis maalritele kogu trükikoja rohelise värvi ja need segasid selle ka algvärvi sisse. mis lõpes sellega, et iga nõukogude roheline kasarm oleks olnud kaunitar meie rohelise köögi kõrval. läikiva rohelise trükivärvi üledoos on pannud mind suhtuma kevade ilusse skepsisega. nagu selle idealiseeritud romantilisse varianti. mina ostsin täna oma kevade esimese kleidi ja kogu selle ostu põhjus oli homne lasteaiapidu teemal - ema kui kevadlill. me kõik tahaks, et see oleks teisiti - isegi minu 93 aastane vanaema ütleb, et - mis mõtet on näha välja 60, kui kõik mehed on surnud. heleroheline kevad on käes. elagu trükivärv ja töökangelase staatus. ja tegelikult - isa, kallis isa - head emadepäeva. sinu tütar olla on päris uhke, kui me selle helerohelise värvi fiasko maha arvame.