rääbise päevaraamat

kunagi olla olnud üks naisrezhissöör, kes enne võtteid hoolikalt riietust valis, et oleks rohkem rezhissööri moodi. mida iganes minust muud ka rääkida saab, siis sellega ma kahjuks ei hiilga. oma kolm esimest võttepäeva unistusteseriaali platsil läksid nagu Kukul neil päevadel, kui ta Baltast juba prügikastidest odekat otsib. mis teha. ainus, mis ikka ja jälle neil hetkedel paneb nukrust tundma on see - et neid maailma kõige toredamaid mehi (kui mind huvitaks naised, siis ka naisi) - kohtad sa just seal. paljusid - ma isegi ei tundnud enne eriti hästi, aga peale kolme päevast lahingut ja ajakirjaniku küsimust - et kas tegemist on mõne keskkooli klassi praktikantidega - pean ma tunnistama, et need mu pooleldi alaealised sõdurid olid uskumatult vaprad. säravalt õppimisvõimelised ning eelkõige -neis oli see - sõdalase süda. nalja nendega muidugi nii ei saanud nagu vanade sõpradega. bachman irvitas mu kurdiks, kui ma 84 aastasele härrasmees Endlile seletasin (ta mängis nõialast) - et Endel hoidke kepist kinni, kui te muna näitate. ja selle peale, mis näitlejad tegid naersime me nagunii koguaeg. tõnu sünnipäeva suuratraktsiooniks kujunes tossumasina peitmine maaalla, mille käigus nägi tõnu välja nagu ise just teisest ilmast saabunud kurat. henri andis mulle eluvõimaluse esimese päeva lõpus, kui ma võisin ise 4 kw valgust teha. anneli tegi seda tööd, millest ma tean iga sekundit ja kui raske - murdvalt raske see töö on - no ja selle juures peab olema anneli, et ikka veel suuta hõikuda, et juhuu - teeme nüüd veel selle duubli. mina poleks suutnud. kuigi - ma pean ütlema - inimestes on uskumatuid ressurse. helimees priit, kellega ma ise pole õieti päevagi töötanud võitis 3 päevaga öökapi pildi koha vähemalt 3 võttegrupi naise kodus. arvestades, et üks neist on fataalselt emotsionaalne lotman, kes suudab võttegrupi ees minna nagu jäälõhkuja - mister estonia 2011 on juba valitud. minu üks pedagoogilistest projektidest oli pakkuda jaanale taas rõõmu olla kunstnik - ja tegelikult tänu gerly pöörasele kostüümile, killu vääramatule kulgemisele ja kailo tugevatele kätele - tundus - ta isegi oli. raul on mu nii vana lahingrelvastus, et mõneti võib teda pidada ka talismaniks, mis lasi roosta nõiametsas püsida soodsal valgusel ning fungata kokkuklapitud tehnikal.
ja kui siim töötaks hollywoodis, kus igale osakonnale antakse oma särk, siis tema peaks neid päevas kõige rohkem vahetama. kui ta just söögikordi kokku ei leppinud, meilidele ei vastanud või auto ust ei parandanud, siis pani ta steadicami selga ja tantsis paar nõiatantsu. kui see ka tehtud sai, siis tassis rehvidest nõiapesasid või tõi rääbistunud rezhissöörile viina. sest meretuul, kevadkuu, madalrõhkond ja adrenaliin koos segasid mu sees kokku kokteili, mis peale võtete lõppu lainetas mu sees veel pool tundi. lamasin oma autos, polnud minestanud, aga elus ka polnud. nägin nägemusi, pilved, elu ja sündmused kihutasid üle ja ümber ning sööma minnes lagunes mu väärikas rezhissööri oreool viimaseks killuks, kui elen mind õlale patsutas ja rääbiseks kutsus. teate, aga elada võib ka rääbisena - kui on õnne teha tööd õigete näitlejate ja õige võttegrupiga.