säde-inimesed

meelis kompus ütleb alati, et kui ta poleks ankur - siis ta oleks säde-inimene. aga ta ei tea, et on olemas ka päris Säde inimesed. täna oli mul üks selline platsil. ja selline inimene võib mõjutada tervet su elu, olla see kiir, mis veab su hallidesse päevadesse uskumatu mälestuse triibu. kui ma olin tsirka 6, ei käinud veel kooliski, veeti mind võimlema tsirkusetruppi Säde. pisike paks tüdruk tegemas akrobaatikat - on puhas vanemate huumor, aga mul ongi vaimukad vanemad. küll ma vaevlesin seal, nende ägedate poiste ja peente baleriinide keskel. väike olin ka. aru ei saanud. ühel korral tuli teha jooksult salto. kõik jooksid ja tegid - mu meelest hulljulgelt ja uljalt. eriti üks poiss, ta oli kõige parem. kõige ägedam. hästi vana ka. vähemalt 4 klassis. mina võtsin kogu jõu ja julguse kokku, jooksin panin käed ette ja tegin mingi pöörde. ja pärast seda tuli see kõige ägedam poiss minu juurde, kummardus alla ja ütles, et - sa oled väga tubli. sa paindud väga hästi. kreuksi palee pruunid seinad lõid särama. see oli mu nooruse suurpäev. ja mõtleks vaid, täna oli ta platsil. 29 aastat hiljem. ma tundsin ta ära, sest ta oli sama suurepärane inimene. ta aitas mu näitlejatel lendu tõusta, hüppas koos enariga köis küljes 8 meetrise tõstuki pealt alla ja nöbinina muudkui vaatas taevast, kui ilus on isamaa. puravike kodu ongi ilusas kohas. väga toreda hannese ja silvia juures ja me elame siin nagu üks suur, imelik pere. nagu purk marineeritud segaseeni. meil on puugimagnetist kailo, kelle seest võetakse iga päev keskmiselt 5 puuki, meil on toorion, kes kütab õhtul sauna ja toob vett - nagu eesti filmis, meil on palju hulle naisi. hommikul teeme me koos süüa, õhtul koristame koos. ja päeval on võtted. toredad võtted. sellised, kus endal on tore olla kaamera taga ja hinges on ootus, et nii tahaks juba näha, kuidas see kokku jookseb. võib olla on võtete edukus osaliselt seotud selle elustiiliga, et ei minda õhtul koju, vaid räägitakse nii olnust kui sellest, mis ees. ainult üht asja ei tohi unustada - ja täna tuli see mulle meelde, et alati peab märkama, kui keegi teeb enda kohta midagi tohutult hästi. rohkem kui ta suudab - salto mortale - ka siis kui ta on pisike paks tüdruk, sest see kiitus - võib jääda talle eluks ajaks märgiks, et inimesed on ilusad ja head. säde- inimesed. marta teeb lisaks kõigele muule heale - meile vahel kohvi, kailo on ehitanud silla, mis sobiks ka seine jõe ületamiseks, jaana leidis ühe väga vaimuka interjööri, anneli suudab võita kõik stiihiad, siim teeb nii palju head, henri-karl-tõnu on ise 12kw päikesed, priit annab heliboomi ka näitlejatele märgi näitamiseks, mare kriiskab - aga on armas, eveli ja ketlin värisevad, (ma olengi hirmus) , aga ei nuta!, elen ja raul - minu piibel ja koraan, toorioni pakin arvatavasti harjumusest koju kaasa, sest ta on kogu aeg käe pärast ja reelikale usaldan kõik lapsed kasvatada ka tulevikus - ja näitlejad on väga armsad. sädet on nii palju, et süda põleb - armastusest.