amundseni maailmareis

üks tohutult sümpaatne maadeavastaja on mulle meelde jäänud erakordse juhmusega elu suhtes. kui ta otsustas ekspeditsioonile minna, siis oli ta nii pühendunud, et läks meelest ühele apteekri tütrele öelda, et - jou, ma armastan sind. kui ta kahe aasta pärast tagasi tuli, kusjuures - arvati, et ta on surnud, siis oli tshikk teisele mehele läinud, amundsen ei saanud selelst üle ja läks jälle - no ja siis avastas selle lõuna pooluse, oli vist nii. minu nöbinina esimene periood on ekvaatori ületanud ja nüüd on puhas vastupidamise ja mitte alla andmise vaev. aga jeerum, kuidas selle lühikese ajaga kui elada on olnud aega ainult võtetele on maailm muutunud! see kõik mis toimub võtteplatsil on erakordselt loomulik ja arusaadav - isegi see, et esimesel kõige soojemal päeval, kui kogu õismäe, kakumäe, pool mustamäed ajavad oma bemmid välja ja otsustavad minna puhkama kakumäe randa - mille ainsa tee ääres teed sa võtet, mille tegevus toimub vaiksel metsaäärsel lagendikul - siis sellisel päeval pannakse võttegrupi kõige vaiksem tüdruk ja kõige noorem liiklust peatama. ja ma ütlen - inimene on imede põld. ketlin ei saa mööda lendavale sääsele kõsshgi öelda, aga liikluse pidas kinni. laura, kes peaks veel ema selja taha hoidma ja elu kartma - talus igale poole saatmist stoiliselt. isegi see ei murra, kui sinu kangelased peaks käes hoidma hiigelsuurt rahatshekki - kuhu on kirjutatud summa, mille nad ära annavad - aga sa näed, kuidas killu stoilise rahuga õpetab päärule tshekiraamatusse allkirja andma. natuke kulmu kergitad siis, kui nö. pahade tegelaste maja õuel võtteaega ootad ja sümpaatne majaperenaine kooki toob. või siis kui hajameeleselt näitlejale head aega ütled, näed ta lahkuvaid koibi ja siis avastad, et ta peaks ju järgmises kaadris olema. amundsenina olen ma isegi oma laeva omanud - käisime kaberneeme sadamast merel tegemas romantilist laulukest ja suutsime jahi nii põhja vajutada, et see enne kai äärde jõudmist liivapõhja kinni jäi.inimlikult on rasked need kohad, kus saad aru, kuidas kõik väsivad, emotsioonid hakkavad kuhjuma ja lainetama. ning need hetked, kui kailo jääb haigeks ja ühed töökäed on kohe puudu. aga kõik see on kuidagi loomulik ja oma. loomulikud nagu rämedad naljad viinistu kunstimuuseumi akna all hommikul kell 6, kui kunstihuviliste grupp ootas sisselaskmist, et valgus läbi arutada. elu - seevastu - kihutab kiirrongina omarada. peale 24 tundi üleval olemist, sõitu kaberneeme-leesi-maidla-rapla- tallinn seisin ma tuhmistunult rimi poes ja tahtsin pimskivi osta. mis iganes foobia mind tabas, mul oli tunne, et ilma ma suren eriti koledana. esimene müüja nähvas, et ta pole müüja vaid konsultant. teine müüja ütles, et ohooo - kurjalt muide, kui on siis sauna osakonnas. ma ei leidnud sauna osakonda üles. peale 3 ringi jäin kassitoidu riiulite vahele seisma ja hakkasin nutma. nii kõvasti, et oleks olnud kohane anda teada infoletti - väike elo ootab kedagi, kes seletaks talle kuidas saada hakkama argipäevaga. õnneks on veel pikk reis ees, saab mõnusalt end laevatrümmi sulgeda.