nöbinina maailmast

kaks päeva enne Nöbinina esimese perioodi lõppu, oleks mul peaaegu olnud aega keset öövõtet kirjutada üles kõik see, mis tunne on teha öövõtet. sest 4, 6 ja 12 kw valgust orjanud generaator näitas pikalt poolt paaki kütust ja siis suretas valguse. siim ja tõnu tõid kotka bensiinijaamast viinistusse diislit sellise kiirusega, et kui nad töötaks kiirabis, siis väheneks surmade arv ootamatult. seega jäi mul planeerimatu paus täitmata, sest olin just jõudnud kuulda, kuidas ott kohalikul klaveril üht ilusamat ernst enno luuletust laulis, mida ilmestas anneli heldinud smurfinägu - pumppüss käes, kui juba töö uuesti pihta hakkas. öövõte rebib su käest viimase õlekõrre, mis sind hoiab seotuna pärismaailmaga. kogu su püüe mitte kukkuda otse sinna loodava reaalsuse maailma saab üle loksutatud väsimuse, vale unerezhiimi ja vähese pimeda ajaga. käes on 17 võttepäev ja keegi ei vingu veel. mis on hämmastav. võib olla on mu turvakontroll nii tugev, et see ei jõua minuni. mis on võimalik, sest väike kähmerdis anneli hoiab ühesuguse hooga must eemale kõik mured, et vahel tundub sõltumatu piruka sööminegi protestina rezhiimi vastu. siimu produtsendi kulmud valas kunsti veiko, tehes pätist number kaks tegelase, keda siim saab kunagi oma lastele näidata ja ütelda - selle kuju lõid rezhissöör ja näitleja minu järgi. ja mu meelest tuli see meil hästi välja. sama hästi, kui sinna juurde kuuluv tantsunumber, mille me miku, mari ja veikoga kokkukohendasime ning kupleega, mis sündis kohapeal vajadusest kasutada keset ruumi laiutavat klaverit. kui täna öösel oli eesti ilusaim naisnäitleja mirtel nõus olema kole ja kuri, kuigi ta on nii hea inimene, et pilk läheb ikka soojaks, siis tundus, et võtete lõppemine võib olla kurb. kurb, kui sa ei saa enam mängida. toorioniga, kellega moodustame rezhiigrupi selle osa, mis näeb välja tänu mu toolile ja toorioni põrandal vedelevatele paberitele nagu antiikskulptuur- keiser ja tema koer - hakkame nähtavasti kord nädalas käima väljas külg külje kõrval seismas, sest se barbara, kes talle algul öösel helistas ja kiljus uskumatult, et sa ei ole ju ometi kell 1 tööl! - see barbara on nüüd kadunud - ja meie - oleme asemel.