mustad augud

alati kui ma loen sotsiaalvõrgustikes inimeste zajoobe, et kuidas tank kesklinnas riivab nende kunstnikuhinge või artikkel ajakirjas paneb neid matsheetet haarama ning kui nad ilustavad neid oma natuke tüümiani ja surts koriandrit juttudega - olen ma lubanud, et ma ei vaata endast kaugemale. et kogu maailm, mida avalikult kritiseerida olen ma ise. sest selle sees olevad mustad augud on kindlasti räpasemad ja alatumad kui savisaare tehingud. ma lihtsalt ei tunne neid. vahel need vilksatavad mööda. kui saad aru, et mingid inimesed on su elust lõplikult läinud. ja mitte sellepärast, et nemad seda tahaks. võib olla vajavad nad sind kõige enam just nüüd. või just nüüd saavad aru, et oled olnud jumal, kes neid raskuste ajal süles tassis. aga inimene pole jumal, kui enam ei viitsi, siis paneb maha. või siis kui see tassimine võiks ohustada ta enda elu. mu nöbinina oli kergem, kui ma kartsin, aga sellest hoolimata tundub taastumine keerukas. ühestküljest see lakkamatu protsess, mis analüüsib vigu, monteerib peas kaadreid, parandab korraldust. teisest küljest - see harjumus elada teises maailmas, kus sul on punase peaga tütar ja õigus luua oma reegleid. ma arvan, et see tahtmatus tunnistada päris elu ning kerglane hüvastijätt nendega, kes kunagi olid tähtsad - see on puhas minu viga. aklimatiseerun nüüd eluga ja loodan, et traditsiooniline jaanipäev kursusekaaslastega uhub mu peast unenäod, kus mu uhked fisher relsid ei saa seda kaadrit, mida ma tahan, steadicam on kadunud - alles on ainult post, valgus on jumalik ja ma olen selle ise pannud ning mari küsib mult siiraste silmadega, mida me teeme ja ma vastan talle - eesti rahva ennemuistseid jutte ja haaran steadicami ning ilma vestita sooritan liikumise imelisest loodusest mustavasse rehetuppa - musta auku. nähtavasti oma hinges.