Thursday 30 June 2011

peeter paan

ma iseenesest ei ole seda mõistatuslikku olendit kunagi uskunud, kes rohelistes sukakates mööda ilma kihutas. ma saan aru, et tema usk maailma muinasjutulisusse oli miski, mida inimestele polnud enne kirjeldatud. aga - andke andeks - inimesed on ju siis lihtsalt lollid. selleks ei ole vaja olla peeter paan, et tunda ette oma elu maagilisi hetki, kus paari päeva jooksul purustatakse jalaga su klaasist loomaaed ning sõtkujaks on justkui kuku loetud luuletuses kerkokellast - peaaegu oma lell. mina ei tea, pange mind haiglasse või plangu taha - mina tundsin ette hetki, mis koosnevad kohtadest - kohe juhtub see, siis tuleb see nurga tagant välja ja siis ma tunnen nii ja siis saab see elu otsa. ja mis põhiline - saab otsa kõik see, mis selgitab inimeste vajadust peeter paani järele. saab otsa kõik, mis on siiras, aus ja armastusega. aga mina tõmbasin peeter paani rohelise kuu asemel selga palju uusi imelikke riideid. olen ostnud neid nagu kaitsekilpi viimaste päevade jooksul. see on huvitav fakt ja kui kunagi keegi valust kirjutama hakkab, siis peaks seda kasutama. olen need nüüd selga pannud ja kirjutan puhtalt selleks, et kunagi ise seda lubadust lugeda - ära kunagi lakka uskumast inimestes elavasse muinasjuttu. kui nad ka sinust ja su usust ei hooli, siis lenda järgmisesse kohta, istu järgmisele aknalauale ja proovi veel. sest ainult ärganud muinasjutt teeb inimesest ime. kihutan nüüd minema, arst ütles täna mulle, et ma võiks rohkem kihutada - oodata ei ole kõigil aega.

1 comment:

autoriotsija said...

sinu postitus on enigmaatiline, nagu mitmed neist, aga ole tubli ja ühtlasi tahtsin öelda, et suure osa järgnevast neljakümnest suvepäevast veedan ma siin keila-joal, nii et kui tuleb selline tuju, siis sõida külla, istume terrassil ja lobiseme :)