pommirühma poisid

vahel mõni elu on nagu viitsütikuga pomm, mis ei süttigi, sest süütaja on laisk või nöör nätske. mõni põleb, plahvatab ja laseb teisedki tükkideks. aga mõned poisid peavad vahel hakkama saama hoopis keerulisemas olukorras. minu head sõbrad reps ja tõnu tegid mulle täna kõne euroopa äärest, kus on sadam. sadama kaudu, muide veetakse seal ägedalt igast illegaalset staffi. sellepärast on seal ilmselt äge kontroll ka. kui mu telefon täna helises, siis kostus sealt tõnu ärev hääl: kuule, tundub, et siin otsitakse kõik autod läbi. mis täpselt on selles roosas rekvisiidikohvris, mille kohta andres ütles, et sellega ei tasuks küll vahele jääda. ma avasin nimekirja ja lugesin rahuilikult: kõrvarõngad, kreemid, binokkel, haamer ja pomm. ärevalt saatsin ma smsi- teil on pomm. vabanege sellest kohe. ja kujutlesin ette, kuidas suletud territooriumil kaks eesti meest vabanevad pommist peites seda oma särgi alla. puhta lisaväärtusena oli neil pagasnikus ka kartulitärklis. ma ei jaksa kohe seda kõike ära oodata, mis juba nii sefilt algab. tõnu demineeris pommi kiirelt algosadeks ja järgmine sõnum tuli mulle laevalt - me oleme peal. põrgu, kuidas ma armastan neid pommirühma poisse, kellel on päriselt säde sees. isegi kui nad vahel plahvatades sul käed otsast rebivad.