elektrisinine

oma sünnipäeva õhtul istun ma ilusa Mihkli ja Anneliga ja kuulan REMi lugu, mis on mulle. Elektrisinisest. kellestki, kes teab, kuhu joosta. Ma jooksen küll. Seisan tõmbetuules. Võitlen armastusega. Olen avatud. Kõik see, mis mind on siia toonud on suurem kui saatus. Ma olen maandunud napilt kõrvad verd jooksmas. Olen hoidnud kinni eesti kõige ilusamast valgustasjast, olen lasknud eesti tulevikus parimas steadicami operaatoril endale halvasti öelda. Olen maganud ööde kaupa liiga vähe, olen päevade kaupa liiga palju tööd teinud. Olen murdunud oma rumala keha juures, kes ei viitsi elada. Minu usk on see, et nii nagu läheb sünnipäev, siis nii läheb aasta. Eelmisel aastal olin ma üksi rannas, lootuses, et tuleb rahulik aasta. Tuli pöörane. Tuli täis elu, kirge, armastust. Tulid tööd, mida oled terve elu oodanud. Nüüd on tulnud sünnipäev, mis on alanud sellega, kui võttegrupp laulab, Jaan Rekkor embab sind esimese mehena, võtted kerivad - muudkui kirjutad, pilku ei jõua ookeanilegi tõsta, Nadine võttekohalt toob piruka küünlaga ja maailma kõige toredam operaator Reps hoiab sult ümbert kinni. Sünnipäev algab uue algusega ja leppimisega. Jumal, ma loodan - see tuleb rahulik aasta. Nagu me Henriga lootsime, vananedes tuleb see õnnelik teadmine, et kõik mis on olnud see olnud.