murdlaine mägedes

vananemine on osutunud raskemaks, kui ma lootsin. iga päev esitab siin nõude pidada paremin vastu füüsiliselt ja moraalselt. hommikusel jooksuringil olen saanud aru, et mäed on need, milleks sa pole kunagi valmis. ma ei tea paljusid asju, milleks ma pole valmis. olen madeiral saanud aru, et inimeste kannatuse piir on erinev. et on neid, kes väsivad ja annavad alla varem. on neid, kelle sees olev sisu käsib neil vastu pidada. mul on tekkinud ainult selgusetu ja igavesti raskesti põhjendatav küsimus, kes olen ma ise. tõusta hommikul kell 7 ja heita magama kell 1 on puhas adrenaliini küsimus, ma võiks varem, kui ma suudaks unustada selle, mida ma tegema pean. samas on soe. on helge ja päikseline. on hetki, kui sa tunned, et sa pole oma sõprust raisanud, kui jooksed vihaselt õue ja seisad öös. su sõber tuleb sulle järgi ja sa usud, et maailm on parem paik. ma elan siin kirgliku elu. ma olen kaotanud tohutut usaldust ja võitnud tagasi vana. söönud õhtul praadi ja päeval saia. nutnud, nutnud, naernud ja võidelnud tahtmisega, et mäed on mu jaoks kõrged - ma tahan koju. ja kui te kunagi püüate inimestes avada ookeani, ärge tehke seda. murdlaine tapab teie südame.