tarakan

kas te teate kui suured on tarakanid lõunamaades? tohutud. siin saab uue mõõtme hoopis marquezi mooride saaga, kus nad tunnevad end tuhande aastase prussakana. ma mõistan seda tunnet. käisin täna võttel - ja kavatsen seda veel teha, puhtast armastusest võtteplatsi ja valguse vastu. ja selle vastu kui sa saad hingata sama õhku kui su tegelased. pärast olime mardi ja mihkliga ookeani ääres, mis lendles nagu stiihia. ja ma vaatasin ette ja taha ja naersin elu üle. kuigi kirikus ma nutsin ja ma usun, et seda katoliku padret, kes oli pandud meile kirikut avama - see liigutas. aga ma ei saanud talle öelda, et tead, kallis - nutt tuleb siis, kui sa saad aru, kui üürike on su elu. ja kui rumalalt sa oled ta elanud. ja kui rumalate murede ja inimeste peale raisanud. ma ütlesin ikka obrigado ja loodan, et see 16 aastane poiss, kes naeratas ja mu kätt silitas oli päriselt 16. enne võtet istusin ma kohalikus baaris ja vaatasin tõtt kahe karguga mehega, kes istus, et mind jälgida. ma kohe sain aru, et tal on huvitav. mida mõelda naisest, pikas kleidis, üksi karpidega ja klaasi veiniga, kes on melanhoolne nagu prussakas. suur prussakas. või siis tarakan. aga - jumala eest, ma olen näinud juba kõike. jumal, üllata mind - lase tulla päris hoolimisel ja inimestel.