kukulinnu sünd

dramaturgiliselt peaks ütlema - seda oli oodata - eluraskused ja inimraskused olid argipäeva juba päris põhja viinud, lähedased sõbrad murdusid nagu kasepuud ja oma enda isiklikel õlgadel tundsin ma nii teadmiste, halastuse kui vastutuse koormat. ja siis korraga - on hakanud maailm keerama. ja kõik sõltub vaatepunktist - see, mis enne oli raske - on muutunud nüüd ainuvõimalikuks teeks õnne juurde, see, mis enne oli võimatu -suurte tegude ja meetodite esimeseks lätteks. sisemine õnnetunne kasvab nii võsu sala-muulil ja siis kui nõva soe lestakala kogu rasvaga sulle vastu kõhtu plärtsatab, kui avad postkasti ning loed häid sõnu, kui näed, et kui ilusat tööd osatakse teha. tasakesi kasvab õnn ja usk inimestesse. võimsa vitamiini andis keskpäevane kõne - otseülekanne sünnitustoast, kus annemari oli 12 tundi juba veetnud. ei mingit lällutamist ümber vannide ja nõudeid muusika, kääride, süstalde, kitli värvi suhtes. sünnitustoast helistas mulle normaalne naine - selline, kelle üle oleks isegi vargamäe andres austust tundnud. sünd ja surm ei ole imed. need on kõige suuremad asjad maailmas. ja kes neid kanda suudab on suur. annemari on vägev. meil on peres nüüd kukulind!