kikilips

kui su poeg läheb esimesse klassi - siis sa oled erakordselt eluks valmis. ma ostsin oskarile kikilipsu - mitte labase ja kummiga, vaid peene ja manuaaliga. ainus häda, mis 1. septembri kordumatust vähendas oli nöbininia võtteperioodi 30 öö. ja see ei olnud see kerge ja vahva öö, et olin korra kodunt ära. see oli raske nagu enamus asju, mida sa armastad. ma vaakusin valus nagu kott koju ega olnud valmis tõusma 2 tunni pärast. 1. septembri hommik algas kirke hüüuga, et me oleme sissemaganud - mis on tavaline - ei midagi uut siin päikese all. järgmiseks roomasin mina oma 2 tunni une ja maailmavaluga platsi ja püüdsin oskarile kikilipsu sõlmida. manuaali järgi. ma ütlen ausalt, raskemat konstruktsiooni maailmas pole. see lips ei võtnud kuju. enne aktust kihutasime me telemajja. mihkel oli youtubes 30 minutit õppinud, 20 minutiga ei suutnud me lipsu järele teha, gladioolid sirged jooksime me aktusele. aktusel oli üks mees pannud endale givenchy lõhnaõli. ta seisis mu kõrval. iga kord kui ta liigutas, käivitus mu emotsionaalne mälu. mulle meenus, et sama lõhna kasutas siim madeiral, valu tungis lihani, pilt läks eest - ja nii ma kükitasin - ema ja naine - akna all - ja püüdsin mitte surra. hetk hiljem tuli välja, et me ei suutnud oskarile registreerida koolivesti ja ainus laps 4 klassi peale, kes jäi vestita oli see meie oma. lõpuks istus oskar ühe tüdruku kõrval, kellel olid kohutavad lokid. kadi ja anneli panid kirke ja oskari raamatutele paberid ja kasutades mu meeleheite hoogu on meil kodus loom - hamster triibu, kelle kirke ostis oskarile kingiks. miks ma jah ütlesin - jääb mõistatuseks. küllap mul on ka kusagil hing. palun seda hoida ja armastada