my way

Juba esimestel koolipäevadel on Oskar üles näidanud kõike seda, mida võibki oodata ühelt poisilt esimeses klassis. tuli ta rõõmsalt koolist, miski t-särk seljas ja kui ma küsisin, kus on pluus oli vastus - kotis, aga jakk - jäi kooli, aga mis homseks õppida on - ei jõudnud kirjutada. ikka korraldavad koolid nunnunäitusi, kuigi põllumees pole ilmselgelt ükski lapsevanem. nii tagusin ma eile peale võtteid ingverile pähe 2 tammetõru ja panin karpi - märkides napilt - krabi. nuikapsale lõin käteks kaks lusikat ja pähe kõrvitsaseemne - sellest sai eesti toidu sümbol ester tuiksoo. nii kihutasid kõurikud täna kingakarbid nunnudega kaenla all kooli, mina vaatasin nende segamini riidekappi, minu äraolekul tehtud pahandusi, nutsin pisaratega ja häälekalt nagu vene naine, küsisin, kas neil on aru peas - nad raputasid pead ja tegid vehkat. sellistel hetkedel läheb meelest, et jumal on muidu su poolel, et nöbinina välivõtetest viimanegi oli ideaalse ilmaga. et isegi kui sa oled totaalselt üksi avab keegi su sees konservi, kus on su viimane jõud ning sa pead vastu ja saad valust üle. käisin kunagi vaatamas etendust jõust. etendus oleks kindlasti olnud vähem meeldejääv, kui mitte samaaegselt poleks alanud stiihiline torm ümber talli, kus tükki mängiti. tohutus vihmasabinas karjusid näitlejad hääled ära, õues müristas nagu parimate heliefektidega ja sellel hetkel, kui üks tegelastest teisele karjus - et kus on sinu sisemine jõud, hakkas laest tulema puru ja puutükke ning rida katusetahvleid lendas tuules. inimesed karjusid, mina olin saanud tohutu kiirusega lapsed kaenlasse ja seisin juba turvaalal, kui enamus veel kohal paaniliselt karjus. siis ma sain aru, et ma olen ellujääja ja mul on sisemine jõud. ning kui etenduse lõpus frank sinatra laulis, et oli elus, mis oli, kõike sai tehtud omal moel ja käies oma teed, siis lahkusin ma teatrist puhastunumana, kui iial varem. nüüd, kui inimesed ümberringi sunnivad küsima, et järsku peaks elama teisiti, egoistlikumalt, armastama ja nutma vähem, looma vaevatumalt ja naerma vaiksemalt - siis panen franki jälle peale ja mõtlen, et äh - põrgu - ma teen ikka - my way