tappev armastus

Kui ma ülikoolis lõhmuste juhendamisel Peter Brooki lugesin ja Stanislavski meetodit tudeerisin, siis ei mõtelnud ma kunagi, et elus kasutan ma tühja ruumi, et täita see - nagu Nöbinina viimasel päeval - eesli, kanada sea, kitse Möku ja kahe kalkuniga, kelle kohta Killu ütles - et need kalkunid võivad ka metsiseid mängida. Nii palusin ma - nagu mind on õpetatud - eesel Lonnit, et ta liiguks ettepoole, hoidusin kitse eest, kes nühkis seinu nii et maja rappus ja lisasin kalkunitele näitlejaülesaned - põgenege! Kui loomad ära viidi tundusid näitlejad Mari ja Hannes nii lihtne ülesanne, et lõpetasin võtted täpselt südaööl - nagu nõiale kohane. Jagasin kõigile kingitused ja ise sain ka. Tantsisin nii et kontsaplekid said otsa ja osalesin aktiivselt 7 konjaki joomisel, sest vähemalt 700 kaadrit oli võetud. Olin südamest tänulik oma näitlejatele, et nad olid muga mänginud ning tundsin armastust ja hellust kogu võttegrupi vastu. Osad neist on mulle eluks olulised nagu õhk. Elenit küll polnud, aga kogu selle tänu, mida mus tekitab pildiloomine sai endale Raul. Kõige kallimana, mida ma kinkida oskan. Oma korjatud seentena. Armastus on suur tunne, see võib muutuda ka tapjaks. Kui oled kärsitu. Minu tohutu kirg seenete vastu väljendub selles, et kus ma neid ka kohtan, siis tuleb nad ära korjata. Eile leidsin ka mereäärest, kus ma õnnelikuna oma uut stsenaariumi kirjutasin - peotäie männiriisikaid. Kihutasin koju ja nagu kupatasin neid. Vist vähe. Mõne aja möödudes läks maailm pruunikas kollaseks, siis hakkas virvendama, siis tekkisid kõhus krambid. Algul ma kahtlustasin, et see on Nöbi peolt alles jäänud valgest veinist, mille me pidime Siimuga kahepeale ära jooma. Et kus kurat ta nii osav oli, et teadis, et ma nagu nii teen selle üksi lahti ja seega ei jää tema mõrvaga iialgi vahele. Aga kuna veinikogus oli vaid paar lonksu oleks pidanud see arseenikust kange olema. Valgeks minevate huultega sosistasin, et lapsed kutsuks isa. Seente maailmas oli muidugi huvitav, kui nõrkus ja teadvuse kadu maha arvata. Peeter Volkonski tuli suure sildiga Sõpruse puiestee, hästi suure peaga beebi oli ühes madala katusega toas, keegi kasutas Elizabeth Ardeni 5th Avenüüd. Mürgistustelefonil kästi süüa 80-100 söetabletti, juua teed ja vett. Nii ma lamasin riisikamaitse ninas ja mõtlesin, et vahel võib armastus ka tappa. Kui ta on suur. Ja ükskõik mis ta endaga toob, igatahes loob ta elusse sündmusi. Sööge ise 80 söetabletti, see on pöörane sündmus.