ekspressionismist käsitöötunnini ja tagasi

ma pole kunagi osanud end väljendada vaoshoitult ja vähese kirega. varem ma uskusin, et see leegitsev süda toob ainult õnnetust, aga jumal on võtnud vaevaks näidata, et alati ei pruugi olla viga minus, vaid vahel neis, keda varem kohtasin. sest - viimaste päevade sündmused on olnud isiksust taasloova loomuga. kõik sai alguse hoopis MIDi poiste suurhetkest, kus nad soojendasid Hurtsi Saku Suurhallis. aasta eest polnud neil bändigi ja nüüd astusid nad lavale 4000 inimese ees. hea laps markus pani mu crew nimekirja kui grimeerija ja ma elasin rolli nii sisse, et soetasin endale puudrit ning tääni ja traalisin lavataha. kummalisel kombel oli otsustatud, et välismaalaste meeskond on 100 inimest ja soendusbänd saab lavataha - oma fotograafi. ma kehastusin hoobilt särtsakaks mare bachmaniks ja korraldasin suurejoonelise etenduse, et siis ma grimeerin neid seal ukse all, aga lapilistena nad lavale ei lähe. ÜLE MINU LAIBA! ütlesin ma taltsale turvamehele. kui tuli välja, et pluusid on neil ka triikimata, siis turvamees murdus. vuhtisin maailma kõige kitsamasse ruumi, kus tuleviku suurbändi ootas 5 õuna ja triikisin kätevärinal 3 pluusi, mis olid kortsus nagu 500 aastat surnud indiaanlase muumia nahk. mõtlesin iga puudritupsu ajal lava ees ootavatele tüdrukutele ja sellele, et ma poleks pubekana isegi loota julgenud, et hõikan vallatult maailma suurbändi lauljale lava taga hello! peale MIDi võtsin turvameeskonnalt vastu õnnitlusi ja seisin võidukalt triikimislaud käes. ja olin tänulik, et sain poiste üle õnnelik olla. pärast pidasin eleni sünnipäeva ja läksin järgmine hommik üles võtma 51 eesti kunstiteost. 3 päeva patarei vanglas, suur valgus, toredad kunstnikud, palju nalja. meeskondlikud mõtisklused maali ees, mille point on ühes nõelas, kus 60 000 nõela on üht pidi ja 1 teist pidi ning tohutult loominguline lavameeskond, kes lõpuks tunnistab, et võttis selle ühe üksiku nõela ära arvates, et tegu on töö kinnitusega. kunstikooli õpetajad, kes mind mäletasid, kui pikka tüdrukut! ja kes olid mu üle uhked. härra jürit, kes jõi ära hommikul kell 10 meie külmarohu ja murdis mu südame aususega, et tal tõesti on pohmell. see eest puhus ta lahkudes fanfaari. ja mõnusalt ekstravagantne mare, kes tõi õunu ja tohutu taiese, mida sisse ja lahtipakkides läks tunde. ja meie arutelud erinevate maalide eest, et kas see on ekspressiivne formalism või abstraktne impressionism.... ning kõik kunstnikud, kes kohale tulid olid - väga, väga, väga toredad. aga veel ägedam oli ants ja see tunne, et hästi toimival platsil on iga hetk rõõm ja armastus - ning looming. kui lõpuks tõnu, inspireeritud 3 päeva kunstist valmistas oma ekspressiivse taiese - naeratus, siis olin kerinud oma elu taas soojaks tervikuks, mis ütleb - ma armastan kirglikult oma elu ja oma sõpru võtteplatsil. ja seda ühise tuleviku tunnet. tõesti - meie elu kunstis.