vajan ajamasinat

mul pole kunagi, isegi oma suurimate lolluste puhul, olnud tahtmist, et ma peaks minema tagasi ja neid korda ajama. sest elu on alati nii keeranud, et ma olen üks hetk taibanud, miks midagi vaja oli ja saanud olla ainult tänulik. esimest korda - mul oleks seda masinat vaja. 10 minutiks. et minna 22 aastat tagasi. graafikaklassi kunstikoolis, kraanikausi juurde, kus seisev rohelise ja musta mustriga pluusis tüdruk üritab katkise veeklaasi killuga endal veene läbi lõigata. muidugi see ei õnnestunud, aga põhjuseks oli 3 semestriks joonistamist õpetama saadetud kaido ole, kes oli mu seljataga juba mitu kuud lustinud arutleda, kui kompast väljas ma kõiki asju joonistan. tõsi, vihast sündis uus tasand ja tema lahkumise hetkeks joonistasin ma julgelt ja vabalt - nagu ise tahtsin. sain kiita ka. aga sellel hetkel tahtsin ma andetusest surra. kui ma saaks nüüd minna tagasi ja ütleda, et tead - su elus koidab päev, kui sa sööd koos kaido olega lõunat ja naerad ta nalju ning sinu töö annab sulle võimaluse tunda rõõmu paljude inimeste annete üle, siis mul poleks rohkem vaja. ma muidugi vaikiks sellest, kuidas selle töö tegemise käigus tassid kinofloosid seljas nii, et vesi voolab riided märjaks. ja pusserdad kaableid ühendada. ja istud umbses montaazhis. ma räägiks ainult sellest, et ... saad mihkli sünnipäeval hommikul kell 9 shampust juua ning kirglikult elada. ja näha, kuidas su pinginaaber emaks saab, mis on nii tore, et selleni tasub raudselt elada. seega - kasutaksin teie masinat vaid pool vahetust, ootan pakkumisi.