Saturday 10 December 2011

ma lähen ära- kui tuul pöördub

nöbinina alustas oma sündimist kevadel. koos esimeste lehtedega tärkas ta tasahilju, et õitseda mais oma helgemaitel ja lummavamatel hetkedel. et küpseda augustis ning septembris saada korjatud. settida oktoobris ja novembris nagu vein montaazhilaual ja lehvitada lennutiibu detsembris. me kõik tegime selle elutsükli kaasa. elasime justkui ühe elu ära. nagu see ikka läheb nende omaloodud maailmadega. saime targemaks ja vanemaks. kogesime õnne ja valu. armastust kui täiuslikku valget, mis sisaldab kõiki värvispektri osi. kuri osutus heaks ja hea kurjaks. ning kokkuvõttes oli see kõik see, mida oli vaja, et just selline lugu saaks sündida. - need olid kõik väga selgelt väljamõeldud sõnad, mida ma tahtsin öelda esilinastuse peol, aga selleks ütlemise hetkeks olin ma pildistanud lasteaiarühmaga nagu Lenin, vastanud hoo pealt erinevatele saadetele ja ajakirjanikele, higistanud mannekeenile nõiariideid selga tõmmates ning otsinud kaduma läinud oskarit, kes esilinastusele ei jõudnudki. seega - seda kõike ma ei ütelnud. ütlesin midagi muud, aga ei mäleta mida. sahmisime saarega nagu kaks kanaema ja näitasime ette oma viimaste kuude tööd. mul oli peas ainult selline pinin nagu ufod oleks mu meelemõistuse röövinud. seega jäid ka järgmised sõnad ütlemata, mida ma tahtsin öelda oma võttegrupile, et kui 30 aastat tagasi vaatas väike elo mary poppinsit ja nuttis endal südame seest, et kõik head asjad saavad otsa, siis see, et meisse jääb lapsena igatsus kohtuda oma unistustega uuesti, see ongi kogu loomise võti. ja kui nöbinina kasvõi 5 last nii elama paneb, siis on ta teinud rohkem, kui me tahta oskame. ja ükski "hüvasti" ei pruugi olla lõplik, uskugem, et see on nägemiseni. tahtsin neile oma kasvatatud lastele lehvitada enne kui ära lendan, sest tuul on pöördunud. jäi lehvitamata, aga kui esilinastuse peolt mööda gonsiori tänavat ära kõmpisin, siis oleks ootamatus marus oma vihmavarjuga ikkagi peaaegu ära lennanud. itsitasin enda üle nagu kunksmoor, et näe - tuul ongi pööranud. ja teadsin, et mary poppins ei mõtelnud kunagi, kas need lapsed jäid teda igatsema, seega - ei mõtle mina ka. ees on ju - uus lend.

No comments: