elulava lava all

kaks aastat tagasi pärandasin ma jõulutunneli maarjale, sest uskusin, et temas on südant ja annet. aga kuna tunneli tegemine on alati omamoodi sprint viimasel kuul, kui sul on jooksmiseks antud maailmarekordi omanikust tõstja raskus seljale, siis ma olen teda hellalt kõrvalt vaadanud. et vastu peaks. maarja on tark tüdruk ja jagas raskuse krista ning kertuga. kristale jäi see päev, kui salvestatakse muusikat. kui me "Nöbininasse" pöördlava tegime, siis ma soovitasin jaanale, et võtku see tunnelisse ka. seega on kogu sellega kaasnev kuri ikka otseselt minu süü. kuri - on see, et seda lava saab liigutada ainult inimjõul. mootor teeb häält ja liiguks parimal juhul ühe kiirusega. kuid lava all selili lamades ja jalgadega hoogu lükates, saab 4-5 inimesega teha kõike. selle meetodi, muide, avastas toorion. igatahes - kui ma eile 45 minutit peale salvestuse algust stuudiosse hiilisin seisis lava nagu puujumal ega liikunud kuhugi poole. need mehed, kes sinna alla oleks võinud minna, olevat seda alandavaks pidanud. kui käskida orjal süüa pidusööki või anda kuningale vabadus puhastada teise mehe kingi, siis kumb on õnnelik? käsk võtab inimeselt õiguse olla kuningas. käsuga head ei tee ja vabadust valida polnud antud. seega oli neil õigus tunda nii. see, et see polnud kuidagi varem lahendatud ei olnud siis enam tähtis, sest ma nägin pilti. ja ma sain aru, et kui see lava nüüd seisma jääb, siis on paljud inimesed õnnetud ja mõned neist /mitte rezhissöörid/ teevad seetõttu väga halba tööd. viljar, mu imepärane vend oli nõus, et proovime. ja varsti me lamasime juba ott leplandi all. sellest sai omamoodi tom sawery plangu värvimine, sest tomi rahula mõtles elu üle kindlasti järele, kui kuulus uudisteankur talle tervituseks lehvitas ja lava alla sukeldus. see oli pööraselt raske lugu, hästi kiire, mul lahmas higi nagu aeroobikatreeneril. ja mida võis mõelda ilus stig rästa, kui talle järgi hõigati, et jumal küll mul on hea meel, et sa ära lähed. kait tamra muretses, et ega ta meile pähe ei kuku ning meil lava-alustel oli nii tore, et otsustasime seal oma peo teha. laura ei aimanudki nähtavasti, et tema all lamavad maarja, jaana, joonas, toorion ja elo, kelle vahel käib ringi kandik viinamarjade ja täidetud munadega ning käe ulatuses on shampanja pokaal. ainult üks asi jäi mulle müsteeriumiks. kõik ütlesid, et see lava oli väga kerga, et isegi lükkama ei pidanud. lihtsalt tippisid jalgadega. mul valutavad täna kõik lihased ja iga laulu lõpuks olin pingutusest läbimärg. kas võib olla sellel seos elulavaga, et ma kipun üksinda rakendama kogu jõudu, nii et teistele jääb tunne, et kõik liigub iseenesest. ja kas vastus on see, et hoolimata valust, olen ma ju seda tehes õnnelik. see on minu vabadus. olla elulava all mootor.