Totu jõudis kuult koju, aasta kokkuvõte

2011 aasta esimene päev tõotas just sellist aastat nagu see tuli. Tihti andis ainsat elamise lootust mälestus, et aasta esimese päeva õhtul lamasin ma oma voodis ja olin õnnelik, et hingan. Nüüd, 3 päeva enne lõppu tunnen ma täpselt sama. Ja kuigi kokkuvõttes oli kõik, mis algas ühel juuni õhtul kalli shampanja avapauguga mu enda rõdul nagu üks suur karusellimäng - auhinnaks elu ja inimeseks jäämine , siis ma arvan, sellest aastast kirjutan ma veel. Sellest sünnivad raamatud ja filmgi. Sest see kompas ikka äärmuse piire.
Ma olen alati mõtelnud, et kes ma oleks aastal 1941. Kas ma oleks suutnud siis jääda inimeseks ja hoolimata hirmust ning ühiskonnast julgenud olla lihtsalt enda vastu aus. Andnud kuu aega redutanud küüditatule peavarju, jaganud oma lapse leiva pooleks tagaaetud tundmatuga. Või oleks ukse kinni pannud. Hirmust tuledki kustutanud. Või läinud ja oma naha päästmiseks andnud hukkamõistetud üles. Teinud õigesti ühiskonna silmis. Ja kust neil aastatel tulid need, kes ikkagi andsid üles. Kas nad on olemas täna. Inimesed, kes teevad halba rumalusest, kadedusest või hirmust. Ma sain sellel aastal vastuse. Need inimesed on kogu aeg olemas. Ma sain teada sedagi, et ma pole dr. Mardna, kes oma ülekuulajatele aastaid hiljem elupäästvaid operatsioone tegi. Ma võin päästa nende elu, aga ma ei suuda päästa neid endid oma enda häbi käest. Kuigi ma oleks tahtnud endas seda suurust leida. Aga hoolimata hirmust annan ma küüditatule leiba. Saatus andis 70 aastat hiljem võimaluse see teada saada. Katõnis oleks ma jäänud ohvitseriks.
Teistpidi – kui palju ma olen unistanud ja soovinud ning näe – see aasta viis mu kosmosesse nagu tobukese Totu. Totu tahtis ju ka kes teab mida ja korraga oli oma soovide virrvarri all kosmosesse kistud ja – pidi päris õnnelik olema, et sealt ühel hetkel koju tagasi sai. Mina ei mäleta, kas Totul oli kaitseingel. Küllap mitte, ta oli nõukogude kangelane. Minul oli, ma usun, et Miikaeli saadetud. Ta tuli ja kadus nagu elus varemgi, aga selle käigus kuulasin ma Võssotskit -süües küüslauku, sõitsin läbi linna katuseluugist väljas, jõin veini nagu musketär ja huilgasin tundmatul muulil. Jalutasin tuntud muulil, otsisin panna cotta vaniljekauna, varastasin rabas kanuu, istusin süli täis lestarasva ning tegin veel paljusid asju, mis kokkuvõttes peegeldasid ainult mind ennast. Olid selleks universumi rahustavaks paiks, et ära kahtle oma erilisuses. Kõigi tähtsate tööde ja jõhkrate haavade valguses paistab see aeg nagu reanimobiil surijale.
Ning kõige selle “inimhingede aabitsa” aasta käigus sain ma valmis hulga tähtsaid töid ja leidsin väga häid sõpru. Nii et kokkuvõttes võib Totu nentida, see shampanja joomine sellel juuni lõpu ööl ei ei olnud millegi lõpu tähistamine. See oli hoopis alguseks. Kuigi ainult läbi lõpu saabki algus tulla. Head lõppu, aasta 2011 – mina sind ei unusta. Eriti nende heade, ilusate ja õnnelike aastate valguses, mis veel ees tulevad.