ja Väägvere koor käis vankritega laulupeol

et suurte tööde lõpud kuidagi üle elada, siis on ainus võimalus neile öelda "nägemist" - ja nad meelde jätta. või siis kirja panna. meie vankritäitena Tartusse voolanud meeskond vehkis Vanemuises sama hullunult ringi kihutada kui omal ajal Kaarel Ird. ja mu silmad nägid kuidas siiri oli kleidiga klaveri all knni ja kõrvad kuulsid kuidas lavamehed hannaliisat lae alla sikutades poolihääli arutasid, et see on ju see kõige vanem köis, kui see kinni jääb, siis ei liigu ta ei edasi ega tagasi. peale väsitavat proovipäeva pressinud end oma kõige armsamate inimestega sööma - sinna, kus laulis jüri homenja ning käinud paar tundi ennem pidulikku kontserti vetsus, kus mulle vastu vaatas pommikoer. edasi tuli see hetk, kui süstik kihutab kosmosesse. ehk otseeter. enne mida ma jooksin hõlmade lehvides vahetama kaamera positisiooni ja kasutasin selleks tõrksa politsei vastu kõige ilmselgelt labasemat meetodit - te olete imeline mees. ja mõelnud, et lähema 10 aasta jooksul tuleb seda meetodit muuta, et - pojake, aita ometi. lennanud sisse ülekandejaama ja koos kristaga juhtinud lendu, kus tähtsus on igal nööpnõela peal ka. rääkimata inimestest. indrek puldis, kadi ja markus platsidel, irise kutid, operaatorid, valgustajad, siim ja kassu ning muud raadiomehed, toorion ja mihkel, kes lokeerisid kogu mu tehnika... see kõik oli teistmoodi, kui kaks aastat tagasi. see kõik oli hea. selle tunde nimel tasus see kahe aasta tagune piin ära kannatada. kuigi siis olid olemas ka mu lähimad sõbrad- margus, kadi, elen ja raul. säravad briljandid. aga polnud ristot. meest, kes kummaliselt märkamatul kombel suudab tagada, et need miljon erinevat mutrit ja inimest töötaksid ühe masinavärgina.
ma nägin teda esimest korda, ristole kohaselt, suurejooneliselt. umbes kuus aastat tagasi korraldas telemaja tootmisjuht ramon presentatsiooni, mis tehnikat meil majas on ja selleks said kõik huvilised istuda ja vaadata ekraani, kuhu tekkisid pildid ülekandejaamast, tehnilisest keskusest ja väljastusest. igas kohas rääkis keegi, et mis seal ägedat on. mina läksin kursusevend kallele näitama, et kuidas ta tiitrid puldist saab peale vajutada ja jäin sinna rabatult istuma, kui väljastusest tegi presentatsiooni täiesti tundmatu, pikk poiss, kes oli lihtsalt nii särav, et hing jäi kinni. nii me kohtame neid inimesi, kes on olulised. mäletan esimese klassi esimest septembrit, kui davidjants vaatas üle õla ja venitas nasaalse tere. või seda peapööramist peale tapvat beaujolaisi, kui ma nägin kõrval padjal kadit. või annemari esimest etüüdi laval. margitile ulatatud tsehhovi uurimust. rauli soni pähepanemist operaatorite toas. janno pruuni jopet loksudes telebussis. mihkli pikki juukseid, kummardumas kaamerakoti kohale. eleni säravat naeratust koluvere lossi hullumajja sisenemisel (seal oli filmi esikas, me kumbki polnud patsiendid). kui sul on see pilt, siis see inimene on määratud olema su saatuses tähtis. ja võib juhtuda, et ta päästab su naha ning riigijuhi käepigistusest kõrgemaks tähthetkeks jääb see hetkeline õnn, kui me peale ülekannet ristoga bensukast hamburgeri ostsime ja naerda lõuates üle kaarsilla peenele järelpeole läksime. selle hetke ma võtan kaasa ja vaatan sellelele tagasi ühelt teiselt sillalt kui ma ära minema hakkan. sest kõigist minekutest jäävad mälestused ja me saame alati veel kokku.