elu merkuuril

istusin kolm päeva koolitusel, kus olid kõik need inimesed, kes mulle juba oma paranormaalse harjumuse tõttu kirjutada väga meeldivad. kangestusin krampunud naeratusega bostonist pärit õppejõudu kuulates ja lootsin, et see, mis ma aru saan on ka see, mida ta räägib. aga kokkuvõttes ma ei teagi, kas see oli tähtis või tähtis oli hoopis see, et mulle tulid meelde kõik need lood, mida ma tahan kirjutada ja need karakterid, mis mul veel kirjutamata on. üks neist on naabri jaan, kes terve mu lapsepõlve esines justkui kahe isikuna. üks - see veidi otskohtlane kraaviviskaja, kes eriti sõnagi ei rääkinud ja see teine jaan, kes end mõne suvise sünnipäeva käigus end silmin täis jõi ja siis kulges öö täis üllatusi ja ootamatusi. ühel suvisel ööl, kui mu isa oli nukuteatriga ringreisil ja mängis etenduses "verine john" üleni valges madrust, siis koputas valge mees meie magamistoa akna taga. ema kargas voodist ja arvas, et isa on koju tulnud. aga akna tagune oli tühi. ema jooksis õue, mina kannul, aga ka autot polnud. meiega liitus varsti omi, veripunane hommikumantel seljas ja küünal käes. me alustasime ringkäiku ümber maja, kuna kõik kartsid siis kolmekesi. ema akna all olid vähemalt king kongi jäetud hiigelsuured jalajäljed. omi mõõtis neid ja arvas, et need ei kuulu inimesel. jäljed suundusid jõe poole ja kadusid sinna. toimus perekonnanõukogu, millest ma mäletan ainult omi punast hommikumantlit ja ema ehmunud nägu. kui valgenema hakkas, siis leiti jõe kaldalt ka riided. need kuulusid naabri jaanile, kes oli end naabrinaise akna taha ilmumiseks paljaks kiskunud ja siis seletamata põhjustel tajunud ängi ning jõkke hüpanud. jaan kartis vett ja isegi kui ta üle purde läks, siis pidid lapsed ujumiskohas tasa jääma, sest jaan konsentreerus. leinates jaani läksime me naabrite poole, kus pidu polnud veel lõppenud ja jaani kadumist märgatutki. üldise uurimise käigus ja laiahaardelise otsimise käivitamise tagajärjel tehti kindlaks, et jaan oli jõudnud üle jõe. hirmutanud ilme poolsurnuks, kes arvas, et tegemist on vaimuga ja siis kadunud. peale murelikke koosolekuid, mida juhtis veripunane omi hakkas piki koduteed paistma lähenev valge täpp, kes tegi ootamatuid hüppeid võssa. jaan oli kaineks saades taastanud oma hirmu vee vastu ja naases koju 4 km ringiga läbi alevi. porgandpaljana.
nii värvikaid tegelasi ma viimase paari nädalaga kohanud pole, aga muidu on elu lubanud kena merkuuri-kiirust, milles on olnud olulisel kohal maagilised kohtumised ja - inimesed. elu merkuuril on võimalik.