raudingel

ma olen lihtsalt liiga palju kirjutanud - selle aja asemel, et kirjutada siia. olen kirjutanud sellest, mis on tähtis. asjadest, mis panid mind mõtlema. inimestest, kes murdsid mu südame. sõpradest, kes päästsid mu elu. ajaloost, mis oli enne mind. elust. ja see on võtnud mu aja, et panna kirja kui palju ma olen naernud. tehes oma töid ja armastades inimesi. kõõksunud kuulates priit volmerit, et operetipublik - see on prillid ja pärlid ning itsitanud suurepärase steadicami operaatori sheiko üle, kui ta mihkli löödud kummipall kuklas võtteplatsile sööstab. rääkimata päevadest magnusega, mis on ainult täis lõbu. ma lubasin aasta tagasi, et televisioon kaob mu elust. kuid tänaseks teen ma rohkem saateid kui iial varem ja olen endiselt rumal revolutsionäär, kes ei talu süsteemi nõrkusi. miski ei muutu nii kergelt. kaasaarvatud ma ise. täna öösel nägin ma unes, et mul on tiivad. need olid väga rasked. palju raskemad, kui need 5 päeva Pariisis või Leo matused keset ristseid. need olid rauast. ma jäin nendega kinni Estonia koridoridesse. ma olin otsekui russalka. kuid raudlinnud lendavat. teadis üks tark mees. ma olen hoorajal. ja mul on tiivad -rasked :)