Monday, 31 December 2012

tuhk ja teemant

... kandis mu lapsepõlves üks raamat pealkirja. ma kunagi ei jõudnudki seda lugeda. see asus kusagil maailma avastus raamatute vahel ja oli päris väärtusliku kaaluga, juhul kui linadest ehitatud onnikatus oli vaja laua külge kinnitada. seda ma teadsin, et teemant on ülikõva ja väga väärtuslik, aga tuha kasulikkuse sain ma selgeks alles sellel aastal.
esimene pool sellest oli suure metsatulekahju järgne hõõgumine. kus tuli võib tuha alt veel välja imbuda. tänavatel läbiviidud autoseiklused ja õnnestunud tööd kustutasid vindumist seenevihmana. laulukarusselli klipid ja kristiina dokk õpetasid uuesti enda üle naerma. naerma palju ja südamest. naerma ja riskima. naerma, kui läheb metsa - kui püüad, aga nagu ütleb klassik magnus suitso - mul oli juba hommikul see tunne, et ei tule välja. saare naine milvi vedas oma lüpsimasinat ehk sliderit kraanastatiivil ning mu jumal, kus me röökisime laulda laste kingitud plaatide saatel. ja siis ma kirjutasin. kirjutasin ära ja välja. kirjutasin selgeks ja segaseks. kirjutasin endale, kirjutasin, et uuesti uskuda.
sügiseks oli tuli kustunud ja alles kena kogus tuhka. mitte sellist, mis jäi onu teodorist, kelle pikk iga siiski lõpuni jõudis enne, kui me ta laboratooriumitesse oleks saanud uuringutele suunata, kuidas ja mida sisaldab organism, kuhu 50 aastat süütevedlikku ja odekolonni on valatud. minu tuhk oli soe, aga liikumatu.
selline mõnus nagu need võtted hentoniga vigalas ja esimest korda elus õnnestunud seenelkäigud, kus mul pagasnik saaki täis oli. lapsed olid vahepeal suurteks saanud ning nädal pariisis oli teinud neist lisaks lastele mu kõige ägedamad kaaslased. need, kes jaksavad kuulata lõputuid juttu catherine blanchest ja loevad kannatlikult st.chapelle piilarite koguarvu. oskar murdis meie vapruse oma elujanuga, kui me ühel päeval külastasime botaanika aeda, zoloogia muuseumi, palentoloogia muuseumi, pidasime pikniku aafrika aias, käisime läbi 4 korpust armee muuseumi (põlvede peal palusin ma, et II maailmasõja vahele jätaksime, ma ei jaksanud enam tõlkida) ja lõpetasime napoleoni haual, õhtu lõpus olime montparnassil ja tutvusime kirjanike kuulsaks kohvitatud kvartaliga. vaatasime versaille tiigis kalu ning oskar kadus ära eht temaliku uljusega, millega ta paar päeva enne oli eiffeli torni juures mind rabanud. turvamees kutsus näost lubivalge (aga ta on seda alati) oskari enda juurde konditsioneeri juurde seisma, sest saba pidi ootama ja rõõmus oskar röökis mulle teiselt poolt turvatsoonist - ema see neeeeeger lubab mul siin seista. aga mind ei tapetud. ja rassismialane õppetund sai peetud. siis läksid nad kooli ja sügis lükkas laulukarusselli käima stuudios. algas pool aastat kestnud suur maalritöö ja värvikeeramine. mitte, et see võimalus oleks olnud, aga vahel võib juhtuda nii, et saatus annab võimaluse. sest sa saad ju selle, mida väga tahad., kui ei saa - siis tahad valesid asju või tahad vähe. mis on aasta 2012 lõpuks jätnud alles ühe küsimuse, et mida ma tahan, päriselt. "Nöbinina" teleraamat sai trükitud, DVD on kõik läbimüüdud, sisetunne sunnib sellel aastal tehtud töid pidama õnnestunuteks ja ükskõik kui raskeid otsuseid on tehtud isiklikus elus, siis need on sündinud austusest, et elama peab ausalt, julgelt ja nii nagu sa tahaks. mitte nii nagu on läinud. ma loodan, et aasta 2013 pühib tuha ära ja ootan ärevusega, kas sinna sisse jääb alles teemant. luban, et teen selle liigutamiseks tormi ning palun ette andeks kõigilt, keda see puudutab. riputasin töölaua kohale aasta lõpus uue mõtte, mida lugeda, kui läheb raskeks. see on "Maailma avastamine". oli mõnus aasta olla natuke tuhastunud, aga teemantita see sõit siin ei lõpe.

No comments: