13 last ja punased kingad

12 aastat peale seda, kui ma emaks sain, laulis 13 last Laulukarusselli finaalis ning poole aasta töö sai kokkuvõetud 90 minutiga. Mis sellele eelnes oli üks lõputa maagiline pudrukeetmine, mis käib iga ülekande ette, kus pooled asjad püüad sa ettenäha, pooled ära aimata ja poolte peale ei tulegi. Aga üks, milles ma olin kindel, oli see, et hea meeskond veab su välja. Parem oleks, kui nad tahaks seda teha ka. Ja see oli üks kummaline projekt, kus mu teel polnud ühtegi eid, ühtegi asja, mida ei saa, mis on Kadi teene. Kõike sai. Kõike, mida vaja. Isegi peo enne finaalipäeva. Selle korraldas küll Risto ja natuke Villi ka, eks neil mõlemal oli natuke rohkem kui põhjust, aga selle käigus räägiti ära kõige lõbusamad lood, mis juhtub siis kui ühe bussi taga on kaamerad ja teises rezhissöör, kes peab näitama murdmasuusatamist ja vajutades eetrisse selle kaamera, kus on liider, pöördub see panorameerima piki kuuselatvu. Sest sidet ei ole. "Mati, võta end kokku!" ahastav hüüd on naljakas ainult siis, kui sa ise pole see rezhissöör. Või see, kui paned kaamerad kogemata vale raja äärde, aga sõidetakse mööda teist. Või veel paar pöörast seika. Aga me naersime palju ja südamest ja ma usun, et sellest oli kasu. Sest olles harjunud kuulma, kui raske ja võimatu kõik on, näinud varem lavataguse elu paanikat, siis nii see ei olnud. Isegi kui vahetult enne lavale minekut laps end täisoksendas, kui juhendajad nutuäärel olid või auhinnakitarr tundus igavesti kadunud olevat, siis ei murdunud Mihkel ja Mildred, vist isegi mitte Liis. Ei murdunud saatejuhid ega operaatorid. Ja Toorion oli puldis nii raudne, et ma oleks võinud ise ta vastu murduda. Kuigi ma oleks enne oma esimest otseetrit pigem surnud, kui suutnud end sundida nii mitmele efektireale minema. Kõik müstilised summitid ja kasparid, veebid ja portaalid surisesid oskajate käte all ja uuendustega tabel luges vaatama tulnud Martini käte all aega.
Kõige pöörasem asi, selle aadeliku rahuga kulgenud ülekande käigus, olid minu punased kingad. Ja 3 punast roosi, mis ma sain ühelt neist 13, keda ma juba oma lapseks pidama olin hakanud. Süda jäi nende ja oma meeskonna külge küll, igaveseks.