Mingi tahumatu tahtega hakkasin ma sellel aastal novembris valmistuma vabariigi aastapäevaks. Pildiraamat pildiraamatu järel, skeem skeemi otsa, sundisin ma ennast ja Ristot nägema ette ja planeerima iga kaablijupi kulgemist. Mõeldes, et kui nii ka ei saa, siis ei saagi üldse. Lõuapärad muutusid kandiliseks nagu norra meremehel, kes vaalapüügi karmuses õpib rohkem käsutama ja vähem rääkima ning pikkadel õhtutel istusin silmad kinni ja kujutasin end igaks kaamerameheks, assistendiks, kunstkikuks, orkestrandiks, kadetiks ja kriipseldasin ajakava, kus keegi olema peab. Sest ma teadsin, kus ma olen ise. Ühes bussis kinni, vaatamas ja vajutamas proovi. Ja minu asemel ei valva seda talu ju nii hästi keegi. See vanainimese usk, et kui mind pole jääb elu seisma. Vili külvamata. Põld niitmata.
Ja kui see päev kätte jõudis, siis sain ma aru küll, et elu tahtis, et ma ennast ja oma kivistunud usku näeks kõverpeeglist. Paar nädalat varem kukutud põlv sai külma ja tegi trepist käies põrgulikku valu. Klõpsisin healt Annemailt laenatud kepiga Estonia treppidest sellisel kõbinal, et turvamehed ei vaevunud minu liikudes nurga tagant väljagi tulema. Kaugele oli kuulda. Istsusin kepile toetudes lava äärel ja pidasin koosolekut lavastaja kõrval, kelle nime ma 15 aastaselt kuuldes arvasin, et mulle räägitakse Jumalast. Üle 20 aasta hiljem oli see lihtsalt üks inimene ja töö lihtsalt üks töö. Kui oli vaja, et see õnnestuks, siis võis ka Jumalaga vaielda ja võita. Sest ma teadsin ju kõike. Ilma minuta oleks elu seisma jäänud. Tõredalt sundisin ma kadette harjutama kella peale, kuidas tassida kudumiga pulti ja nähverdasin mudellennukimeestega, kuidas juhtida tanki. Kuni kell sai 1 ja algas suur üldkoosolek kogu meeskonnaga. Seal nad kõik seisid, kodumaa parimad pojad, igal eraldi taskus väljaprinditud leht just nende töödega, mis nemad tegema pidid. Mis kell ja kus. Ja mina oma valutava põlve ja kõliseva kepiga istusin ning nägin ilmselgelt välja nagu suure talu vana, ihne perenaine, kes on teada andnud oma surmast ning kelle surivoodi äärde on iga pere oma parima poja saatnud. Kõik mustas, kõik mehed. Rõõmsa notari olemisega Indrek istus mu kõrval heledas ülikonnas ja korraga polnudki mul neile kõigile midagi öelda. Sest ma teadsin, et nemad saavad nüüd küll kõik hakkama, aga kas ka mina, selles polnud ma enam sugugi kindel. Aga sain. Mitte sugugi nende kurjade käskude ja täpsete paberite pärast. Sain, sest Indrek oli hea rezhissöör, meil olid head oped, suurepärased assistendid, operaatori assistendid, EVSi taga oli uue jumala staatuses Toomas ja valgus oli kõigi aastate ilusaim. Isegi selle ainsa nõrga koha, kuidas jõuda 2 minutiga liibates ühest Estonia otsas asuvast bussist teise, lahendas Risto, mässides mind samal hetkel kui ma puldist tõusin mantlisse ja lennutades küünarnukist rebides mind hämmastunud politseinike silme alt läbi nagu järelkäru.
Ja kui ma peale tunde kestnud eetrit pingelangusest nutsin, siis ainult sellepärast, et kõik läks hästi. Kui me öösel Eleni ja Kadiga Taco baarist ärasõitsime ja emotsioonide keedes tööst rääkisime, siis sekkus naiste vadistamisse rahulik taksojuht- "Kõik kliendid on täna kiitnud. Kõik jäid ülekandega rahule." Korraga langes eluäke õlgadelt ja ma ei tundnud enam, et ma olen see vanaperenaine. Tundsin kevadet ja õnne.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment