Südame ja luftballooniga

Viimased nädalad on ikka läinud nii, et kohvikulaua jutuajamise lõpuks otsin ma kotist paberi ja pliiatsi ja joonistan konstruktsiooni, mis peaks kaameraid lennutama. Nagu ütles Kirke happeliselt, et kui Da Vinci nende masinate prototüübid tegi oli ju 16 sajand, miks me 21 seda sama peame tegema. Aga õnneks kannab maa veel peale pragmaatiliste laste metsikuid täiskasvanuid. Nii annetas EMHI mulle 8 tulipunast õhupalli, AGA ei annetanud, aga leidis kõige väiksema heeliumiballooni, mis veel ei teenendanud lasteaialõpetamist ja ETV andis projekti, kus võimalik rääkida oma Samsara. Otsida kaadreid maast, veest, õhust. Ja ELU andis 2 päeva ja 2 sõpra, mille jooksul kogeda kõiki vikerkaarespektrivärvilisi tundeid, suurest rõõmust totaalse üksinduseni. Kui ma olin Rauli spinningud, mis pidid mu õhupallirakise maapeale tagasi tooma autosse pakkinud ja me hakkasime Risto ja Toorioniga valmistuma esimeseks kaadriks, kuidas Repsi helikopter liugleb üle äraõitsenud võililledega heinamaa, siis oli helikopteril oma nägemus. Tema tahtis maas lamada ja mitte heljuda. Tohutud parmud heljusid meist mööda, igal hambus tükk liha meie luudelt ja lõpuks heljus minu auto mööda võõrast põldu, kaamera küljes ja lootus kummides, et maa omanik meid ei taba ja puruks ei lase. Järgmisel Salevere mäel jätsime me lootused heljuda ja läksime zen retke teed, et tuleb leida, mida elu pakub. Elu pakkus enne praami hobuseid ja tuulegeneraatoreid ja võimaluse lehvitada just väljuvale praamile. Saaremaal laadisime peale heeliumi ja ehituspoes jagunesime kaheks grupiks, poisid otsisid kõige kergemat latti, mille külge kinnitada õhupallid ja kaamera, mina nööri. Nagu ma Bauhofi töötajale seletasin, me oleme televisioonist - meil on sellist nööri vaja, mis hoiaks kinni ilmaõhupalle ja lennutaks kaamerat. Mees noogutas mõistvalt ja ma sain müüriladumisnööri. Ja ta ei kutsunudki ambulantsi. Päike laskus, kui me Sõru sääres esimesi õhupalle täitsime. Need ei olnud pooltki nii suured kui ma lootsin. Kahest ilmselt ei piisanud. Neljast ehk oleks, kui Risto poleks üritanud neist viimast võtta ja nii täis pumbanud. Heelium kukkus soojal õhtul paisuma ja õhupallid kordasid Tehumardi lahingu kajana sõda. peale kaht plahvatust alustasime nööride eripikkusele planeerimist, et vältida õhupallide hõõrdumist. Etteulatuvalt -  oli see viga, sest õhumasside liikumissuund erineb meetri ulatuses. Eriti tuulevaikse ilmaga on alumine õhuvoog ühes suunas ja 2 meetrit üleval pool loobib tuul palli hoopis teises suunas. Me ei andnud alla. Kinnitasime spinningud otstesse, et hakata pallirakist mööda maapinda tasase sõiduga taevasse laskma. Mis selgus uudisena mulle ja ka TTÜ kõrgharidusega Ristole (vb. ta teadis, aga ei tahtnud mind oma teadmistega kurvastada) ja lõpetamata turundusharidusega Toorionile (tema kindlasti ei teadnud seda enne) on tuulel sees augud - ehk siis kaamera hakkas liikuma hüpeldes üles ja alla. Lisades sinna erikõrgustel põkslevad pallid, siis see oli suhteliselt edutu esimene katse. Kuid iga järgnev ehitaja võib sellest edasi minnes leida lahenduse. Igatahes peab olema üks suur pall ja pigem väikse tuulega ilm, kui tuulevaikne ja kaamera taha tuleks kiilu asemel võib olla paigaldada hoopis langevarjutüüpi kott, mis kaamera hoiaks risti tuulega ja sellega ka stabiilsemana. Ma tahan seda veel proovida. Ühel päeval. Päike loojus, kui maal ja meie ootasime, et ta veel rohkem maalistuks ning selle käigus filmisime edevaid ämblikke, kes otse kaamera ees valmistusid tohutu kiirusega. Kui poole tunni möödudes ründasmiljon sääske, siis ma sain aru, et need olid ühed kogenud ämblikud. Me üritasime jõudu sisse saada taevalaternale ja hoolimata romantilisest õhtust ja taevalaterna olemusest, tegime seda meeleolukalt kajaka laiba kohal, mis röövis kogu petliku illusiooni helgusest. Taevalaternatest esimene oli liiga heledas taevas üks tume täpp, teine kihutas muutunud tuulesuuna tõttu üle kaamera. Kolmas rullis end adrus ega kavatsenudki üles tõusta. Me adnsime alla. Sääsed oleks meid muidu nahka pistnud. Kui me Pangale jõudsime, kus meid ülilahke Moonika ootas, siis oli tõusnud üllatavalt suur tuul. Väsimusest hallide silmadega mehed hakkasid materjali sissevõtma ja mina tutvusin võttekohtadega, kus järgmine hommik pidi päikesetõus paistma. Kaasaarvatud oli meil plaan seda merelt filmida. Selleks pidi isegi kapten tulema. Kuigi Toorion jäi endale kindlaks, kui me uurisime, kuhu laeval kaamera panna - kummipaadil ei saa kaptenit olla. Jagasime võttekohad ebaõigluse alusel. Risto pidi filmima pankrannikult päikesetõusu. Toorion kinnitama kaamerad ja mina nendega merele minema. Kui me 2 tunni pärast tormis ärkasime, siis ma leppisin oma saatusega ja meenutasin masendunult, et mustlane Gina ennustas mulle uppumissurma. Õnneks ei tahtnud ka meie kummipaadi kapten 19 meetrit sekundis puhuva tuule ja maja kõrguse lainega merele minna. Taevas lõi välku ja mulle tulid selgelt meelde Komissarovi sõnad, et mida vanemaks saad, seda enam tunned totaalselt üksindust. Või kes ei tunneks, seistes hiigelsuure pankranniku all, mis on seisnud seal tuhandeid aastaid enne teda. Nägime sellel päeval veel vihma ja päikest, sundisime sõitma Ristot sirelid naiste jalgratta korvis läbi Haapsalu ja kui koju jõudsime, siis olin palju vanemaks jäänud. Kui vanem tähendab targemaks saamist. Mälestusi kokku pannes leidsin, et iga tunne on värv ning ainult kõik koos moodustavad nad vikerkaare. Need eredad ja helged koos tumedate ja süngetega. Naeratusest nutuni ja armastusest vihani. Ning tagasi. Selline Samsara peaks siis sellest kokku tulema. Filmitud südame ja õhupallidega.