lastega istanbulis

See on suunatud postitus ja mõeldud kõigile sellistele friikidele nagu ma ise, kes enne lastega reisile asumist hirmuhigist märja seljaga internetis otsivad, kuidas ja mida siis nende lastega peale hakata. Või mis teised teinud on. Muidugi ei anna ma beebide alast infot, sest minu omad võiks pigem lahterduda klassi - mida teha teismelistega. Ja mida siis ise teha.
Ma arvan, et reis on juba edukam kui te arvestate, et Istanbul ei ole lame. Jala käies vallutad sa kogu aeg munamäge ja teed seda augusti kuus suhteliselt suure soojaga. Mis on pluss, tuul puhub. Mis on miinus, tegemist on islmami maaga, elementaarne kaetus on viisakas. Seega tühja see laste edevus, jalga tuleb panna neile tugeva põhjaga jalatsid, mis jalga toetaks ja hõõrumise vältimiseks sokid.
Jalanõud ja riietus komplekteeritud, siis tuleb toppida kotti jäägeel, side ja valuvaigisti - kui nad ikka suudavad jala ära väänata. Kõhurohtu, kui uued toidud ei klapi. allergiaravimit, kui on kahtlusi pähklite osas. Enne ja pärast päikesekreemi, plaastreid ja huulebalsamit, sest suure ujumisega võib suuta huuled ära kuivatada küll. Kott võiks olla lukuga kinni ja sinna peaks mahtuma 1,5 liitrine veepudel, rätikud peakatmiseks kui teele jääb moshee ja palju raha. Pange kohe kõvasti, sest minu kogemus oli, et hinnad, mida ma olin vaadanud justkui foorumitest olid aastaga2,5 korda tõusnud.
Siis te olete varustatud. Ma ise ei ole GPSi ja kaardifänn, aga kui teie olete, siis hankige korralikum, sest ma küll oma kaartide ja tänavate vastavust ei tähendanud.
Ma kasutasin Atatürgist hotelli jõudmiseks transfeeri. Kuidagi ei tundnud, et oleksin 9 aastase ja 12 aastasega valmis õhtuses Istanbulis kahe kohvriga seiklema. See oli 30 eurot 3 inimest. Takso Sultanahmeti on 2013 seisuga umbes 40 TL, seega odavam. Hotell oli kirjelduste järgi apartement. tegelikult oli hotellituba veekannuga, aga nõukogude inimene ei murdu, lastele kaasavõetud kiirnuudleid suutsin ma ka sellega valmistada.
Esimesel päeval tahtsin alustada MINIATÜRGIST, see on siis tähtsamatest ehitistest koosnev ala, mis tekitas mus mõtte, et nii kena oleks lastele see esimene Türgi ajalooteemaline loeng seal pidada. Asub see Kuldsarve lahe ääres, kirjelduse järgi maksis takso kesklinnast sinna 14 TL, no mul läks 27. Pilet ilma igasuguse hinnaalanduseta oli igale näole 10 TL, iga majakese juures saad kuulata ka inglise keelset audiogiidi. Mina ise tahtsin hirmsasti käia 5D kinos, kus näidatakse 2 filmi - lend Türgi kohal, lend Istanbuli kohal. Firma, kes need tootis oli oma kodulehel lubanud enneolematut stereoskoopilist elamust. Pilet ühele seansile oli 14 TL, pakuti ka kombot 20 eest, aga ma õnneks keeldusin. Läksime kolmekesi saali, seans algas pihta ja mul hakkas kohe halb. Stereoskoopilist efekti eriti ei olnud, küll aga tähendas helikopterilend mingeid hirmsaid sööste läbi pilvevalli ja epileptilist rappumist. Kannatasin 14 minutit ära, nuppu kuhu vajutada, et appi aidake ei olnud, lapsed lohistasid mu välja ja teenendaja tõi põlglikult klaasi vett. Põhimõtteliselt samasugust põlglikust näitasid üles enamus teenendajad. Võib olla oli süüdi kestev ramadan, mis lubab süüa alles päikeseloojangul. Näljane inimene on vihane. Seega - proovige õnne ramadani välisel ajal, võib olla on istanbulased tegelikult maailma lahkemad. Hakkasime mööda lahe serva tagasi tulema ja tegime kindlaks, et tegelikult oleksime päris kerge vaevaga jõudnud kohale sinna ka praamiga Eminömust. Mööda kalda serva jääb sadam kõige rohkem kilomeetri kaugusele, vist oli Sirkeci? - a ma pole kindel. Lihtsalt sinna jõudmiseks pidime jalutama ka läbi autotunneli, mis oli päris eksootiline elamus. Nagu kogu Istanbuli autoliiklus. Kui teid ka relvaga ähvardatakse, keelduge rentimast autot. 70 märk tähendab, et sellest alla poole ei tohi sõita. Keskmine kiirus on 100, pikivahet ei tunnistata ja suunatuli on nõrkadele. Praamisõiduks Kuldsarve lahe praamidel saab kasutada vist samu zhetoone mis trammis, aga sai osta ka kohal. Muidu ma kogesin, et erinevatel laevafirmadel on erinevad zhetoonid ja varuks tasub osta ainult jetomatikust trammi zhetoone, neid ikka kulub. Hind on 3 TL tükk. Jalutasime veel Taksimi, mis oli Kabatasi trammipeatusest otse üles minnes ka alpinismikoolitus, nägime palju politseinike, vana trammi ja osalesime ühel meeleavaldusel. Märulipolitsei ja veekahurite saabudes olime Oskariga õnnest hullumas, aga Kirke lõi põnnama ja lasi end kilpidega minema suruda. Andsime kurvalt järgi ja jäime tasuta meelelahutusest ilma. Päikeseloojangut Galata tornist me ei nautinud, korraga tundus mulle ebaõiglane, et selle eest küsitakse 13 TL ja lisaks oli see teenendaja erakordselt ülbe. Ma nüüd küll ei tea, keda ma sellega karistasin, aga tundus, et linna näeme mujalt tasuta ka. Lapsed leidsid selle asemel meelelahutuse ja lugesid kasse. Reisi lõpuks oli neid kokku saanud üle 300.
Järgmisel päeval toimus kesklinna kultuuriprogramm, mis hõlmas siis tähtteoste külastust. Oskar sai jalga pikad püksid, et mosheedes poleks kobinat ja alustasime Süleymaniye Camiist, mis on mäe otsas asuv moshee, kus siis Toreda liignime kandev Euroopa vallutaja koos oma Ukrainast toodud orja ja hiljem maise Roxelanaga mausolomis on. Läksime selleks läbi Suure turu, kärssasime väikestel tänavatel ja avastasime, et moshee kõrval on Botaanikaaed. Nädalavahetusel oli see kinni, aga esmaspäevast reedeni olevat 9-16ni lahti. Ma usun, et see oleks tore. Mosheed on tasuta, eelduseks annetus. Tulime mäest alla linna ja läksime Arheoloogia muuseumisse, kuni 11 aastased on sinna tasuta, mina kasutasin pressikaarti ja Kirke pilet maksis 10 TL. Lubatud muumiad olid, Aleksander Suure sarkofaag (millegi pärast on seal sees mingi teine mees) ja kõige lahedam oli üks korrus, kus näitus oli kaasajastatud, ekraanid ja klipid, mis näitasid merearheoloogiat. See oli lastele põnevam, kui Troojast leitud potikildude vahel Trooja hobust otsida. Osa muuseumist oli suletud, õuel on veel keraamika majake ja kes nõusid armastab, saab elamuse. Meie Kirkega saime elamuse esimesest vetsust, mida kohtasime, kus poti asemel oli auk. Veidi puhanutena läksime kõrval olevasse Topkapi paleesse. Paleepilet on 25 TL, haaremiruumide külastus ka 25, kombona ostes oleks vist suts odavam olnud, aga potikillud olid lapsi suht tüüdanud, ma võtsin aint palee. Oskar kui alla 11nene sai tasuta, ma kasutasin pressikaarti ja maksime Kirke eest. Trügisime koos teistega varakambri aarete ees ja vaatasime kenasid hommikumantleid, mis olid sultanite pidurüüd. Olid ka pühad reliikviad ja kohe algav televisiooniülekanne. Lapsed sikutasid mind jõuga ära, neil oli umbes 30 2 kw valgustit ülespandud ja ma väga tahtsin nende elektrikilpe pildistada. Avanes ka vaade linnale ja 3 peale makstud 25 liiri eest tundus, et oleme saanud küll. Kui paleest väljuda, siis oledki kohe Hagia Sophia taga. Kirkel ja Oskaril oli maa viltu suurest kuumusest, trügimisest ja tohutust hulgast informatsioonist, mida ma püüdsin neile pähe toppida ja nad istusid purskaevude juurde puhkama ning vaatama kuidas sajad pered piknikuplatside nimel olid enne päikeseloojangut korvihunnikutega kohale tulnud. Ramadani õhtu on selline suur riiklik piknik, mis ma usun sotsiaalset suhtlemist ja õlg-õla tunnet tõstab. Hagia Sophia pilet on 25 TL, soodustused on pressile ja muuseumitöötajatele. Õpilastele allahindlust vist polnud. Kirik oli tellinguid täis. Kolmele piletid ostnuna oleks ma selle Ramirendi reklaami vaatamise üle veidi pahane olnud, aga nii üksi oli okei. Tõesti näeb piltidelt tuntud mosaiike. Jalutasime mööda vana hipodroomi, kus keisrinna Theodora enne keisrinnaks saamist oli burleskitar ja lõbustas inimesi lastes oma paljalt kehalt hanedel teri nokkida. Vaatasime Bütantsiriigi keset - o punkti ja paari vana sammast. Meie hotell, mis oli väga tore, oli sellest väljakust 2 minuti kaugusel ja otse meie akende vastas oli hipodroomi müüsrist säilinud tükk. Oli ikka suur küll.
Kolmas päev tähendas, et me ei tee midagi, vaid läheme Adalari saartele ehk Printsi saartele, mis on suurlinna lähedal üks võimalus võtta päikest ja ujuda Marmara meres. Kabatasist väljuvad laevad. Kompaniisid on mitu. Meie kasutasime mitte IDOt, see on kallim vist, vaid nö. tavalist praami. Pühapäeva hommikul väljub see suurte vahedega. Olime 8 kohal, ootasime tunni. Piletid on need jetonid 5 TL tükk, saab osta jaama eest. Varem kohal olla oli okei, sest rahvast oli palju ja kehtis printsiip, kes ees see mees. Sõit kestab umbes 50 minutit, ma valisin esimese saare asemel maha minemiseks teise Burgazada. Mõlemas vist rannad on. Lugenud olin ma, et Burgazadas pole autoliiklust, randa minemiseks võtke hobune, selle leiate paremat kätt sadamas. Aga kuna kõik see mees sadamas vasakule küttis ja hobust ei paistnud, mille pilet olevat 20 TL, siis võtsin sappa ja rand on tõesti vasakule minnes 300 meetrit, nii et hobusega oleks see ilmne priiskamine olnud. Rannas pole liiva, päevitad betoonil. Iga tooli eest tuleb maksta 10 TL + varju eest 10, mis on oluline küll, kui tahad terve päeva olla, aga mis tuulepuhangutega üritab tappa sind ja sind ümbritsevaid.Neid küll seoti toolide külge, aga mina sain küll ühelt haledalt peksa. Kui teie lapsed ja te ise olete ökoinimene, siis ma arvan, et mere äärde minemine võib teid masendada. Redelid viisid küll merre ja seal oli tore ja sügav ja sai ujuda, aga sinna lendasid ka kõigi suitstajate konid, kilekotid ja pudelid. Isegi minu mitte maailma kõige säästlikumad lapsed püüdsid prügiga võideldes seda korjata ja viia kastidesse, aga need olid täis ja võitlus lootusetu. Õhtul oli praam tihedalt rahvast täis, vaade Istanbulile on nii saarelt kui praamilt imeilus ja suurt meelelahutust pakkusid praamiga koos lendavad kajakad, kes õhust saia püüdsid. Üks olulisi asju laste jaoks oli see, et me läheks veeparki. Selle kohta oli kirjas kodulehel, et see on maailma suurim. See oli Jurmalast palju väiksem. See asub meie Eesti mõistes Kosel, Istanbuli äärelinnas. Aqua Marina? on selle nimi ja suuremaks tivoliks kujunes sinna taksosõit, sest taksojuht küll noogutas hotellipoistele, et ta teab, kus see asub, aga - sööstis otsustavalt valele poole ja hakkas siis sõpradele helistama, et kas need teavad. Ka mina sain rääkida tema sõbra Selimiga, et kuhu ma tahan minna, peale tuuritamist sosistasin ma lastele, et vaatame kuhu jõuame, kõik on huvitav. Sõit kestis tunni, me sõitsime ka veepargist mööda, ma nägin teletorni ja Oskar pidi oksendama hakkama kihutamisest. Peatada seda masinat polnud võimalik ja arve 100 TL tundus küll sõidu eest palju, aga kahest avariist eluga pääsemise eest ühine hind. Kell 11 kui me kohale jõudsime olid kõik torud suletud, liumäed avati 12 ja torusid tehti pika hambaga lahti kella 13 ajal. Ujuda sai basseinis, toolid olid tasuta. Tegelikult on nende kodulehel ka kirjas mingid transfeerid, need maksavad vist 9 tl inimene. Väljuvad Taksimist, samba tagant, treppide juurest. Igatahes me tahtsime selle tranfeeriga tagasi saada, aga ei mahtunud. Tütarlaps kassast osutus lahkeks türkalseks (võib olla ta oli söönud) ja kirjutas meile samm haaval mis kohas ja kus me peame ühistransporti vahetama. esiteks pidime minema sinise metrobussi peale. Jõudsime sinna samal hetkel kui see väljuma hakkas peatusest, hüppasime liikuvasse bussi ja sõitsime rippudes lahti ukse vahel. teletorni juures peatuse tuli maha minna ja ületades jalakäijate sild minna Metrobussi terminali, need on kiirbussid, kes sõidavad sõiduradade vahel. Pileti sai sealt osta. Me poleks sellega üldse nii muretult hakkama saanud, kui üks kohalik mees poleks meid aidanud. Ta oli väga tore, kui kõik minu abitud küsimused, et kus ma peaks maha minema olid tõrjunud ja pead ära pööranud, siis ta tuli ise appi. Buss oli 34B? vist ja sõita tuli 26 peatust, õnneks on bussis tablood, kus peatust näed. Sealt edasi istusime trammile, mis liikus Kabatasi suunas ja olime tegelikult taksost kiiremini kodus.
Akvaariumite osas jäingi segadusse - üks kandis nime Turkuazoo ja teine oli Istanbuli akvaarium. Viimasesse viis transfeer Sultanahmeti keskelt, Hagia Sophia ees oleva purskaevu kõrvalt ja Saksa purskaevust diagonaali üle tee. Pilet oli 78 TL perele, esindatud olid kõik mered. Natuke sai ka akvaariumite all kõndida, aga vb.  oleks Turkuazoo olnud ägedam. Ma lihtsalt ei suutnud sinna transporti leiutada.
Viimasel päeval külastasime aasia poolele jäävat Istanbuli, läksime laevaga, neid väljub 20 min. tagant Kadiköysse, sealt sadamast otse üles minnes ja raudtee ületamise järel vasakule keerates jõuate Tepe Nautilusse, suurde kaubanduskeskusesse, kust allahindluste perioodil said teismelised õnnestavalt odavalt riideid. Sõime seal üleval korrusel kohalikku kiirsööki ja selle järel jõime ööläbi smectat. Tahtsime minna ka Florence Nightingale muuseumisse, aga see asub sõjaväe territooriumil, sinna pääsemiseks tuleb end registreerida faxiga (ma ei tea kas kellelgi see Eestis on) Muuseumisse pääseb tegelikult Haremi sadama poolt mäest üles minema hakates, seal on isegi silt. Meie lähenesime ülevalt poolt ja üks kõik kellelt küsides vastust ei saanud. Isegi politseilt mitte. Küll aga ründas meid sõnavalinguga üks agressiivne nooruk ja Haremi sadamas oleksime maha jäänud, sest teenendaja keeldus osutumast kust me piletid saame osta. Sõjaväe territooriumit me juhuse tahtel küll külastasime ja suhteliselt värvikalt. Ma usun, et seda on meenutada nii neil automaatidega meestel kui meil. Viimase õhtu õnnistuse võtsime Sinisest mosheest ja selle lähedal olevatest tsisternidest. Maaalune veesüsteem on vaatemänguline ja võimas. Pilet - 10 TL. Avatud õhtul kella 18ni.
Hommikul Atatürki võtsime takso, pakutakse ka tranfeeri, mis väljub kindlatest kohtadest, hind inimese kohta 5 eurot, aga takso tundus samas hinnas 3 peale tulevat. Sõit pidi kestma pool tundi, aga ramadani lõpu järel olid ummikud kõikjal teedel. Taksojuht tundis, et see on auküsimus jõuda poole tunniga, pressis end üles ühesuunalisest tänavast, läks selle käigus korra autost välja ja raputas vastu sõitvat juhti rinnust, lõikas üle hommikuse tühja turukvartali nii et rahakotimüüjad nurga taha hüppasid, pööras maanteel üle kolme rea ette ja väljapääsenuna sõitis 140ga. Lennujaamas ulatasin talle 53 TL ja tundsin, et lahkumine on tehtud meeldejäävaks.
Lastele meeldis. Mulle meeldis, et kui nad koju jõudsid tundusid eestlased head ja lahked inimesed.  Ning nad andsid pühaliku lubaduse aidata iga turisti.
Ma kasutasin hommikust jooksmist, mida tuleb teha väga vara, et poleks kuum - dessandina, et teha kindlaks toredaid kohti, ilusaid teid, otselõikeid, mis väldiks ekslemist, mis suures linnas väsitab. Kui tahate aga oma edukat grupijuhi päeva tähistada õllega, siis arvestage põlgusega. Muidu on tore.