Lood teleelust (järg) Tourettei sündroom, mille põhjustab televisioon.

Igal inimesel on oma puue. Kes kardab ämblikke, kes kokutab, kes lonkab – mina muutun erakordseks platnoiks kohates inimesi, kes hierarhiliselt asuvad must üleval pool. Mul on kuidagi vaja näidata, et ma olen ikka üle. On see siis kingi klõbistav parteisõdurist direktor või ühe-isanda-teenrina parteid orjav kultuurinõunik. Tähtis on, et need inimesed ise ei omaks minu silmis väärtust. Arvo Pärti kohates kaotasin ma suurest austusest kogu sõnavara ja seisin nukralt kaamera õlal saades aru – see kaader, kus maailma kuulus helilooja uksest väljub, on jäädavalt läinud, sest ma ei saanud higiste näppudega seda kätte. Arvo astus mu juurde ja küsis südamlikult: „Sa ei saanud kätte?“. Tohutud higilärakad kaenla all ja raske kaamera õlal raputasin ma nukralt pead. Arvo naeratas ja ütles: „Ma tulen uuesti“. Tuligi. Tegi nalja ka, pani sini must valge kummivõru silma ette ja tiksus nagu kell. Mul polnud midagi öelda, ma ei tahtnudki midagi öelda, sest austus oli nii suur. Kuid kui mu silm seletas kedagi, kes oma positsiooni oli saanud kaapimise ja laapamise eest, siis käivitus fataaalne protsess, mida ei olnud võimalik kontrollida. Oli see liftis peadirektorile kähvatud: Kell pole neligi, ametnikud hiilivad koju… Või siis sööklas toidu alt haaratud kandik röögatusega: Ise ülemus, aga sööd nagu proletariaat. Või siis markantseim õnnetus, kui valimiste eel üks endine suur juht, kes oli tööd leidnud linnavalitsuse oli tuuril koos raha armastavate lauljatega. Kodukandi bensiinijaamas tegin ma vahepeatust seenel käigu ja maatööde vahel, olin just oma viimased sendid kokkulugenud ja tellinud pelmeenid kui silmasin hästi istuvates, aga kehakaalust tingituna täishigistatud ülikondades mehi. Endist kolleegi, kes laulikute tuuri juhtis. Maandusin nende lauda ja rõõmustasin kui neile praed toodi. „Partei maksab hästi!“ kiitsin ma praevalikut. Eestlaslikult kohmasid asjaosalised viisakalt möhh, mis ei olnud just – mine minema. „Oma raha eest sellist ei jõua osta“, ei suutnud miski mu suud sulgeda. „Kuigi mina olen muidugi paks, sest ma olen siit kandist pärit – Lurich on siit ja Rekkor, sina Juhan oled ka siit?“ Asjaosalisel ei jäänud muud kui pead raputada, ei olnud meie kandi mees. Sügelesin veel hetke ja uurisin: „Te saate ju üritusel ka süüa, see kõik ju partei kinnimakstud, kui te need kartulid nüüd kõik ärasööte, siis ju rohkem ei mahu“. Head inimesed said vihjest aru, mulle paluti eraldi taldrik ja kahvel tuua. Kühveldasin endale nende kartulid ja jätkasin hea elu kiitmist, mille inimene saab, kui end parteile orjaks müüb. Kui väga vaikne seltskond oli bussi pugenud peksin pead vastu pelmeene, mis mulle lauda toodi ja küsisin endalt küsimust: Miks ma nii teen?, et siis järgmisel võimalusel saata kiri kollaborandist ringhäälingu nõukogu liikmele: „ Sa oled argpüks ja valetaja“ ja kõige selle juures ei oleks tohtinud mind panna  imestama, kuidas aastast aastasse, suurülekanne ja –lavastus lavastuse järel ma kunagi tunnustust ei leidnud. Sellel, tunnustamata  teel,  olid mulle toeks kunagise peadirektori, keda ma austasin, sest ta oligi tark ja andekas inimene, sõnad – „Ära peta end, televisioonil ei ole sind vaja. Sinul on televisiooni vaja.“ Ja ainult televisioon omab hämmastavat võimet kannatada välja kõik erinevate hälvetega inimesed.