Tähthetked

Eks see ole ealine iseärasus, kui eluküsimusi ja - vastuseid hakkad unenägudest saama. Täna hommikul ärkasin selle peale, et pidin oma elus ülesladuma tähthetked. Ei, need pole need hetked, kui sa oled täht. Need ei ole need hetked, kui sa oled õnnelik. Need on need, mille järel su elu muutub. Need on su elu teetähise hetked. Seletati mulle unes. Vastasin unes 3 hetke ära, küsija jäi nendega nõusse. Hommikul ärgates olin üllatunud, et valisin need esimesteks. Kuid küllap allasurutud alateadvus, vana semu, andis top kolmiku selgelt kätte. Aga see mäng osutus põnevamaks ja paeluvamaks, kui ma olin arvanud. Selleks, et olla teile tõrvikukandja, panen paar näidet kirja. Soovijad saavad selle järgi oma tähthetked ülesleida ja nende vahele joonistuva joone järgi edasi minna. Ja andke andeks, kelle jaoks jutt fengshui tundub, ausõna, isegi kahtlustasin, et järsku siiski on sügisel mind valesti korjatud seened mõjutanud, et nii alateadvuslikuks kisun.

Tegelikult oli mu unenäos esimene tähthetk Nöbinina võtete esimene päev, hetk peale esimest kaadrit. See oli arusaam, et pärast ei ole enam kõik endine. Kui see töö 4 kuu jooksul tehtud saab. Ma lihtsalt ei teadnud milline, aga tõde on, et oli väga teistsugune. Sellel hetkel ma teadsin, et tohutud muutused on ees ja õhetasin õnnelikult. Aasta hiljem, sain kuidagi samaks ajaks tohutud haavad lakutud. Aga tähtketk see oli. Vanaks saamise hetk, kus sõbrad ei pruugi olla  ilusad ega head.

Teised - tähthetked tulid meelde koronoloogilises järjekorras hiljem. Esimene on ikka saanud mu isiksuse nurgakiviks. Lamades vankris, ärkan. Näen igavat halli pilt, eeldan, et taevast. Plastik või selline vakstu nagu vanades kärudes haiseb. Kile on tõstetud, küllap vist sadas. See selline kile, kuhu tilgad ladestusid. Igav on. Keegi võiks tulla. Aga kuidas nad teavad, et ma olen üleval ja nad võiks tulla, kui ma ei tee häält. Teen häält. Korra, tulutult. Teen pikemalt. Ootan. Uuesti. Tulevad ema ja omi mõlemad. Mõnus.
Olen jäänud seda kasutama - teen häält, kui midagi tahan, kus nad muidu teavad.

Lõhun tassi,  isa lemmiktassi, on keegi väitnud. Lükkan killud peeglikapi alla. Vaevlen terve õhtu. Nutan end salaja karistuse hirmus magama. Mingil hetkel ei jaksa enam kannatada, kas tuleb välja või ei. Järgmisel päeval tunnistan üles. Vanaema ütleb mhmh, võtab harja ja pühib ära. Mitte midagi ei ütelnud. Vastikud asjad aja kiiresti korda, kannatama peab lühemat aega.

Lähen esimesse klassi. Istun ühe veidi paksema tüdruku kõrval kui mina. Meid hakatakse kutsuma paksude pingiks. Aga minu ees istub kõvera ninaga kahe patsiga tüdruk, diagonaalis vist tegelikult. Laisalt, temalikult keerab ta pea ja ütleb tere. 11 aastat läheme koos koju ja tuleme koju. Ma loen ta järele kõik maailmakirjanduse klassika ja vaatan filmid, mis ta vaatab. Lähen kunstikooli, mida ta ei viitsi lõpetada ja teen ühe klassi kiiremini, mis oli tema mõte, aga ta ei viitsi. Õpin tolereerima (raskelt ja ikka mitte täielikult), õpin nägema, hindama ja arusaama maailmast. Ja rasketel hetkedel lähen sinna esimesse klassi sellesse hetke tagasi ja mõtlen, et mis ta teeks. Nähtavasti - enamasti lööks laisalt käega ja ütleks - puhkame....

Juba palju hiljem, olen 15 aastane. Olen hakanud kirjutama teatriarvustusi. Siiralt, ainult ühe eesmärgiga - ma tahaks hirmsasti tuttavaks saada Elmo Nüganeniga. Ma ei tahaks Elmo väärtust üldse vähendada, aga arvan hiljem, et sellepärast, et sain isegi unistajana aru, et nii ilusa mehega nagu Allan Noormets ma ju ei saaks kunagi tuttavaks saada ja Elmo tundus kõige.... mitte idealistlikum ideaal. Peale kirjutama hakkamist on  umbes 3-4 tööks, imetore Mari Karlsson andnud mulle ülesande kirjutada 13 lennu lõpetajate elust teatris. Ja ma olen Ugala teatris ja olen lõpetanud intervjuu Elmoga ja viimast bussi Tallinna ei lähe ja ma pean magama kirjandustoas? Ning absoluutselt mitte ägedas tuttmütsis Elmo lehvitab mulle lumesajus enne lahkumist akna taga. Ja ma seisan seljaga vastu kappi ja olen hingetu, et mis mõttes - päriselt - nii kiiresti nagu unistused täituvadki....

Neid tähthetki telerezhii erialaeksamist sissesaamisest kuni esimese lapse sünnini ( andku teine mulle andeks, teine on ikkagi kogemus ja mitte elumuutev sündmus) sigines kümmekond. Ja joon nende vahel joonistas nagu majale vundamendi piirded.
Leidke oma piirded, nurgakivid ja muud asjad, mida unenäomaag tähthetkedeks kutsus.  Teate, nagu see mäg, kus tõmbad numbri juurest numbri juurde joone ja lõpuks on su ees Burattino või kärbse pilt - või no siis antud juhul - sa ise...