Estonia teater on saanud minu 2016 aasta telestuudioks. Sõidan sinna tihedamini kui oma emale külla ja selle töötajaid näen sagedamini kui vennalapsi. Tehes lastesarja "Udukübar" või kogupere 24.veebruari teleülekannet. Estonia on sama suur olend kui televisioon, ta eksitab sind oma labürintidega ja võtab su kolm tilka verd - või näiteks parema käe kodarluu - nagu minul.
Kui ma andekale Anatoli Tafitshukile Estonia sauna dushiruumis vett pähe kallasin, siis ei mõtelnud ma hetkegi, et minu all olev pink võiks libiseda. Kukkusin ma muidugi halvasti, nii et poeg nentis, et ka vanad inimesed peaks karated õppima. Ise ma arvan - sellepärast nii halvasti, et samal hetkel mõtlesin ma õudusega - "Mul testament tegemata", mitte - "Tõmba käed enda ligi, oinas". Pärast, kipsiga hakkasin mõtlema kui õnnelikud me oleme 21.sajandil. Meil on auto, millega sõita EMOsse, meil on valuvaigistid, kips, lahas, röntgen. Poes müüakse kooritud kartuleid, arvutiklaviatuur on kohasem vasakule käele kui paremale. Raha teenimiseks ei pea künda või niitma.
Vaese jäämees Ötzi keha näitab, et juba esimesed inimesed murdsid oma ohtlikku elu elades luid, ainult nad pidid kannatama tohutut valu kui need suured kodarluud kinnikasvasid. Ellujäämine oli valu ning piin, võitlus oludega, mida me isegi ette ei kujuta. Ainult nende vaprus on meile taganud evolutsiooni. Samas - kindlasti ei kujutanud Ötzi ette, et see evolutsioon võib viia inimsoo näiteks teleülekandeni, kus hiiglasliku kosmoselaeva IRIS pulti on ühendatud pea 30 piltitootvat sisendit, taevas lendab droon, laval keeravad eemalt juhitavad kaamerad, kasutatakse sõnu nagu mapping, 3D ja suits. Efekte on nii palju, et lõpuks huugab peaproovide eelõhtul Estonia häiresignaal. Laval tantsitakse suitsus "Krati" sabatantsu ja tulekahjuhirmus päästemeeskonnad jooksevad korruseid läbi, tänulikud dokumentalistid sabas. Järgmisel päeval teed sa koostööd meestega, kes räägivad oma mansetinööpidega ja ise - vajutades sidepaneelil nuppe "Grete" ja "Tarmo". Ning ühel hetkel - keset seda kõike, suurt ülekannet ja tähtsaid inimesi - oled sa selles kosmoselaevas üksi. Indrek annab kätlemist eetrisse ja sa peaks ettevalmistama sellelt üleminekuid, ajakavad on paigast läinud, adminniside ei tööta, kasutuses olnud kaamerad kustuvad, kusagil eemal annab sulle järgmine jaam peosaalist katet, kelle meeskonnast on sul ühendus ühega, siis - sellel hetkel vaatad sa ringi ja sa oled üksi. Üksi tohutus puldis. Nagu ulmefilmis "Gravity" Sandra Bullock. Üksi kosmoses, igatsuse ja eesmärgiga maanduda, jõuda maale, koju. Jääda ellu. Valutava kipskäega püüad ühendust saada kellgagi, kordad lootusrikkalt hädakutsungit, kusagilt kostab Mihkli hääl või Georg Cloony oma, mis vahet seal on. Aga see on ainult hääl, sa oled üksi. Sellisel hetkel kaob kogu evolutsiooni ja saavutuste petlik kiht ja jääb alles ainult see üks elu andev asi. Nagu jäämees Ötzi vajas ellujäämiseks teisi inimesi, et saada murtud luudega söönuks ja joonuks - täpselt samamoodi vajab seda ka 21 sajandi inimene. Ja tegelikult siis tõusevad kangelasteks need, kes on su kõrval.
7 aastat olen ma saanud tänada oma suurt meeskonda, kes mul nagu Gravity astronauti oma nähtamatute häältega aitab maanduda kodumaa mullale. Sedakorda siis Estonias.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment