Kingi emale üks kena päev....

See päev tundub, et oli tohutult ammu... Püüdes olla ootuspärane ema, tõusin ma hommikul, tegin söögid ja koristasin, sättisin oma pea-aaegu aastasele imikult heledad titeriided selga, oma veidi üle 3se, riietasin kleiti, oma 85-se vanaema, kes armastab ülekõige maailmas vinguda pühapäeviti ja pidupäeviti vinguda topelt, haakisin meie perele sappa ja me läksime nagu sajad - Raekojaplatsi kontserdile. Me läksime trammiga, käruga, liiga õhukeselt riides - alguses, liiga paksult juba mõne hetke pärast. Vanaema tänitas, kui mõttetud inimesed need kõik on, kes pole kirikus vaid liiguvad kärudega ja õhupallidega emadepäeva kontserdile, kuidas ta võib kohe ärasurra. Oskar ei näinud kärust hästi välja ja pistis undama, et väljanõuda kohta süles. Kirke virises, et tahab kukile, Omi  lükkas käru suurest pahameelest kohe vastu trotuaari ja üks ratas jäigi viltu ning käru sõitis ainult nagu joodik - teistele kärudele otsa. Raekojaplats oli rahvast täis, Omi võidurõõmutses - näed, midagi ei näe. Püüdsin vinguva Kirke sokutada ühe soliidses eas kaameramehe poodiumiservale, see oleks lapse alla lükanud ja ütles, et võta oma v...jas ära, Oskaril läks kõht tühjaks, piimapudel veeres kuhugi jalgade alla, sukeldusin massi, Kirke hakkas ulguma, arvates, et ei näe mind enam kunagi, sööstis mulle järgi, aga vales suunas ning läks kaduma. Ühel hetkel olid siiski kõik osised jälle koos - katkine käru, teiste tujurikkumisest ülirõõmus Omi, uniseks jääv Kirke, liiga kaua ärkvel olnud Oskar ja suurte higiplekkidega kleidis mina. Viimase raha eest, mis oli ülejäänud jäätistest ja õhupallidest, rentisin riksha, sinna pressisime ka katkise käru, mis varjas me vaate, aga vähemalt saime nii trammipeale. Trammis jäid lapsed magama ja Omi kahjuks mitte. Kui ma olin trammist 5 korrusele roninud, süles tsirka 30 kilo magavaid lapsi, vajusin voodile ja hakkasin unistama ühest emadepäevast tulevikus, kus kui tahan - võin vinguda nii et maa must, mind tassitakse vajadusel süles, see operaator on igaveseks televisioonist lahkunud, kui mul on kõht tühi, siis ma ei pea lugema raha, mis jääb üle õhupallidest - ei ma ostan õhupalli endale ja klaasi veini ka. Unistustel on kombeks täituda. Nüüd see on siis käes! Pluss veel laste omatehtud kingitused hommikul ja sulnis vaikus kodus.