Kirstu nael

Seisin ühel laupäeva hommikul murelikult Kivi-Vigala kiriku ees ja pidasin plaani, kuidas kinnitada vanaisa kirsutle pidulik kimp. Mul oli kotis suur haamer, et ei peaks palju toksima, eripikkuses naelad - ka suuremaid, et kui on vaja suuremat pidamist ja väiksemaid, kui tekib oht, et teravik kadunukeseni peaks jõudma - ja siis ma mõtlesin, et kirstu nael on täiesti tänamatult halva kuulsuse omandanud. Nagu ka need inimesed, keda nii kutsutakse.
Aga võib-olla, et see on üks suur enesearmastus.
Sama vanaisa päästis mind mitmel korral lapsena teoreetiliselt keretäiest (ma rõhutan teoreetilisest, sest peale ähvarduste puudus meil sellega igasugune kokkupuude), mida ema ähvardas mõne sigaduse eest anda. Enamasti täiesti õigustamatult, sest ma ei olnud süüdi. Ma ei teinud lõket aida trepile - ma polnud siis isegi kohal! Või minul ei tulnud mõtet kemmerg hommikuks tagurpidi keerata, ma lihtsalt tõstsin üht nurka, aga süüdi jäin ma ikka. Isegi kui püüdsin vaielda, sest ema ütles teadjalt, et mitte kellelgi teisele ei tuleks selline hull mõte pähe. Aga vanaisa päästis kaudselt meid kõiki, hakates meenutama, et ega see või see sigadus, mille me parajasti korda saatsime - ei ole esimene, mida nähtud on. Küll olla keegi varem vankri lakka tõstnud või hobuse sinna samma või olla vets suisa teise maja otsa veetud. Itsitas ise poole jutu peal nii kõvasti, et puänt muudkui venis, aga sellega ka see meie keretäis. Ma usun, et vanaisa oleks väheke ka ehk selle mu sametisest seljakotist väljaturritava haamri üle naernud, sest ise ta võttis selle kaasa kui Savisaar kutsus Toompead kaitsma. Muud ju polnud, aga vanaisa oli päris tugev mees, ma usun - talle oleks haamristki piisanud. Võib olla oli see tema üks viimastest naljadest, korraldada nii, et ma saaks olla kirstunael ikkagi ametlikult de facto, mitte ainult suguvõsa sisestes juttudes.

Seal kiriku ees oodates tuli mulle veel meelde, kuidas üks produtsent, kellelt ma läksin tehtud töö eest raha küsima mind muudkui näägutas ja näägutas ning lõpuks teatas kõigile krooniks, et see, et ma nii palju tööd tegin on mu oma süü - sest - "Nagu minu ema ütles, et kui sa ei taha, et sind koheldakse kui teenijat, ei maksa end pakkuda kohvi keetma." Vahel võib lihtsalt juhtuda, et tülid tulevad erinevast kasvatusest. Minu ema õpetas jälle, et kui sa näed, et sa saad aidata ja mingi töö vajab tegemist, siis tuleb see ära teha. Olgu see saade eetrisse või nael kirstu.

Vanaisa jõudis uhke limusiiniga kohale, rahvast veel eriti polnud, seisime tädiga kahekesi ja ma kopsisin ikka ühe löögi mööda ja teise pihta. Kirst kumises kui itsitades.
Üks kirstunael suguvõsas peab ikka olema.
Tuli suur tuuleiil ja rebis buketi naela küljest lahti, õnneks teine jäi pidama.