Kana ploomidega

18 aastat tagasi panin ma külmkappi ülikalli vaakumpaki, kus oli kana, mille sees olid ploomid. Nutta lahistades teadsin ma, et see on mu elu viimane luksuslik söök. Ma olin saamas üksikemaks. Mu laps oli määratud olema ühiskonnas heidik, mina ise vaene ja meie saatus virelemine. Jah, see ei sündinud sellel ajal kui oli peks mõisatallis või kui libahundi-Tiina metsa jooksis. See oli äsja. Ma teadsin, mis mind ees ootab. Paraku, ma ei eksinud. Ei läinud õieti aastatki kui Valgu Kusti sisitas mulle "Vii see isata värdjas siit ära".  Ma ei saa kahjuks öelda, et see oli kõik. Ei. Aga kas see täna oli midagi üldse väärt - vastus on kindel ei. Mitte sekunditki. Mitte millisekunditki. Või mis sellest võiks veel väiksem olla. Kirke kindlasti teaks. Sest temast sai maailma kõige targem laps, tüdruk ja naine.
Kõik legendid, et ma läksin töölt otse sünnitama ei vasta tõele. Ma olin eelmine päev montaazhis ja läksin järgmisel päeval ema juurde pesu pesema - aga sattusin sünnitama. Ja ma ei läinud kohe montaazhi tagasi, alles neljandal päeval. Ma kohutavalt kartsin, et ma ei saa enam kunagi tööd. Ma ei saa osta ei kana ega ploome. Ammugi siis neid koos. Ma tegin mingi koolifondi, kuhu iga kuu makstes püüdsin kindlustada, et laps ei peaks otse põhikoolist müüjaks minema. Tänaseks on see fond kenasti kahjumit tootnud ja selle tootlus on 30 protsenti väiksem kui ma sinna sisse maksin.
Me elame 21 sajandil. Ma isegi sünnitasin sellel sajandil. Aga suhe naisesse, emasse ja lapsesse on pärit kusagilt sealt nõks enne seda kui Luther hakkas oma halastuse-juttu ajama. Ja ma ei süüdistagi neid Valgu Kustisid, tihti on palju südametumad rihmikutega tädid, kes näilist moraali kaitstes tegelikult sooritavad eriliselt julma ühiskonnast väljajätmise riitust.
Ma tõesti nutsin terve esimese emaks olemise aasta. Puhtast hirmust. Ja ma ei saa öelda, et mulle ei antud tihedalt mõista, et see on õiglane.
Kui täna küsiks minult üks kõik missugune üksi jäänud tüdruk, kas ta kunagi saab süüa kana ploomidega - mul on vastus. Muidugi. Kui sa iial oma elus ainult tahad. Mina viskasin enda oma umbes poole aasta pärast külmikust ära. Lihtsalt, tõesti polnud isu olnud. Pole siiani tekkinud. Aga unusta ära kõik need, kes teesklevad kõrget moraali ja mängivad mängu et nende käes on sotsiaalsed normid. Neil - ausõna - pole 18 aasta pärast kedagi.
Ma olen lotovõitja. Ja kui ma nüüd veel üldse nutan, siis puhtast liigutusest, kui tore on olla ema. Kui suur au. Homme - ma käin sipsti korra tööl, enne kui sündimist tähistama hakkame, pean ühe tõelise lahingu ja siis - ei mingit kana. Tõesti, me saame endale ka shampanjat lubada. Kaaviariga.