Vahel on need hetked, kui elu jookseb silme eest läbi. Lappasin 1990 aasta ajalehti. Leidsin artikli, mis muutis mu isiksust ja elu. Ma olin/ olen oma arvates tegelikult väga vaikne inimene. Ma olin ka väga vaikne teismeline. Kuni ühe Eesti Ekspressi artiklini, 1990 aastal, aastal  kui ma sain viisteist. Pille-Riin Purje kirjutas üldse maailma kõige ilusama pildiga artikli. Jah, ma tean, et Take That möllas sellel ajal, aga ma olen alati olnud liiga suur pragmaatik, et mitte uskuda tutvumisvõimalust maailmastaaridega. Ükskõik kuidas ma seda artiklit lugesin, see oli kõige siiram armastusavaldus otse ajalehes. Või vähemalt ütles seda mu noor, kade süda. Liitkem sinna juurde see, et selle artikli sünnieelduseks oli fakt, et Pille-Riin oli kindlasti ju kirjeldatud noormehega tuttav. Ma sain aru, et iseenesest ei sünni mitte midagi. Kui sa tahad, et sa üldse kuhugi teel oleks - tuleb midagi teha.  Vähem kui poole aasta pärast avaldati mu esimene teatriarvustus. Ärge lugege! Mina ka ei julgenud. Aga fakt jääb faktiks, ma olin murdnud oma arguse millegi nimel. Või siis jääme ausaks - ikkagi kellegi. No ja läksid aastad ja kui ma seda pilti nägin tuli kõik meelde. Allaniga koos pole me eriti asju teinud, mõned vaid, mis on väga toredad olnud, tema naisest olen eraldi saate teinud ja rõõmustanud. Vahel polegi vaja eesmärki saavutada, et saavutada abinõu. Teate, et kui rongitee alt läbi sõidad ja rong sõidab üle, siis saad soovida? Ma ei tea, kas ma olen hetkel jõudnud nulli soovidega, et ma ei abiellu Allan Noormetsaga. Lihtsalt - teismelisena, ma vist seisin raudtee all, soovimist sai nii palju. Ja mitte keegi ei paista uskuvat, et tegelikult, oma loomult olin ma selle 15 eluaastal avaldatud fotoni / ja natukene selle artiklini seal kõrval/  Euroopa areim uruhiir.
Kas need arvustused, mis ilmusid olid rumalad? Ojaa - aga kui keegi teab kedagi, kes sündis kohe targa ja maitsekana, siis ma lihtsalt tahaks austusest korra selles suunas kummardada. Murelikuks teeb mind ainult see, et nüüd ei avaldata enam niigi halbasid, 15 aastase teatriarvustusi. Nii ei saa sinna kõrvale ju panna ka kellegi pilti- ja kuidas siis need introverdid, kõhklejad ja argpüksid saavad motti end kokku võtta. Hakka või ise kirjutama, nooruse nimel....