Thursday 9 May 2019

Haiguste ravi vol. 43

Kas te olete põdenud sama haigust? Kas sellel on ravi? Mu peas on hääl - jaa, rahu nüüd, ta ei käsi mul tappa, ei räägi usulisis tõekspidamisi, ta on sümpaatne - üldjoontes. Ta lihtsalt on lapsest saadik sundinud mind tegam asju, mida ma tegelikult ei viitsi!
Ma olen tsirka 15? Me tassime maal mingeid kipsplaate. Vend küsib mult (irooniliselt) - "...võtsid ainult kaks, kolme ei jõua või? " Hetk hiljem alustab töötlemist - hääl. Minu peas. " Sa oled päris tugev, sa jõuad küll, sa võid võtta kolm" "Jaaah - aga need kaks praktiliselt tapsid mu." "Aga sa võiks proovida...."  Muidugi ma proovin. Higistan. Tassin kolm.
Ma jooksen. Ma olen väga halvas vormis. Maksimum viis kilomeetrit ja ütleme ausalt, seegi on raske. Hääl mu peas küsib: " Maijooksust oled kuulnud. Paljud jooksevad 10..." Ja ma tean, et mul pole pääsemist. Juba ma jooksen kümmet. Vastu igasugust tahtmist.
Ma sõidan maale. Mul seisab ees neli imelist päeva. "Täna ma ei tee midagi muud, kui loen!" Teatan endale võidukalt. Hääl mu peas nendib nukralt "Aga mõtle kui kurb on see värvimata pildiraam.... ja rohimata peenar...." Ma tean, et nad ei saa päriselt nukrad olla. Luuderohi ei saa tunda end ägedamana kui pellargoon, seal kõrval, sest üks on rohitud ja teine mitte. Pink ei saa arvata, et tema on kehvem, sest teise lihvisin ma liivapaberiga üle ja teda ei oleks jaksanud. Aga ikkagi lõppeb see nii, et ma nühin püüdlikult kõiki pinke, et nad tunneks end võrdselt ja laman kõhuli talinelkide vahel, et nad ei põeks komplekse rohitud pojengide kõrval. Kas see on ravitav?

No comments: