Romanss raamatukogudele

Raamatute kirjutamine on tõepoolest üks üsna vanamoodne tegevus, mis viitab kirjutaja ülimale enesearmastusele. Minu kirja pandu peale peaksid inimesed raiskama oma elust tunde. Ning ausalt öeldes on kas või üks lugeja piisav põhjus, et minna alati, kui vähegi võimalik, mõnda raamatukogusse, kuhu sind kutsutakse.
Mis siis, et juhataja sosistab sulle võib-olla ennem kohtumist kõrva, et "Teate, ega isegi mina pole seda teie "Puutohtlast" lugenud". Või alustab pensionäride huviringi esileedi kolistades hiigelsuurt koolikella teadaandega, et " Eks meil on siin käinud tõesti kuulsaid inimesi - kirjanikke, ajakirjanikke, stsenariste, aga nüüd on meil inimene kellelt meil on tõesti võimalik puhta lehena küsida, et kes ta on." Ühesõnaga - on olnud koomilisi hetki. Kasvõi siis kui ma sain tähtsa nimega preemia, siis selle eel läks korraldajannade vahel sabistamiseks, et kes preemia kohta siis paar sõna ütleb. Tuli välja, et keegi ei ole nõus. Lõpuks õnnestus mul ühte daami veenda, et ütelge teie lihtsalt, et ma saan selle preemia - ma siis tulen ette ja räägin ise kõigest.
Mitte, et mul oleks hirmus kihk püüdlikult iseendast ja oma elust rääkida. Aga - mul on tõesti tunne, et ma olen selle natukene võlgu. Selle pisukese stand-upi neile prouadele, kes on ennast veel minu jaoks kohale vedanud, suudan ma ikka ehk välja käia. Kuigi kord oli tõesti neid üks või kaks, paanikas raamatukogujuhataja osutas õues möllavale lumetuisule - "Te saate ju aru, teie lugejad on väga põdurad!" Ma loodan, et siiski mitte väga. Nagu üks proua mult hiljuti pressis, et millal ometi tuleb Aliis Jõe kolmas osa ja kuuldes mu vastust, et kõige varem suvel, kui ma nüüd kohe kirjutama hakkan - ahastas proua "Ma suren ju enne ära".
Haapsalus istus publiku keskel üks naine, kes vaatas iga minuti järel kella, lükkas silmad dramaatiliselt taevasse ja ohkas piinatult. Ma püüdsin aina toredamaid lugusid oma elust rääkida ja piinatud proua ohkas üha kõvemini. Oli üks kummaline võidujooks, mis lõpes tema võiduga.
Minuga on jagatud imearmsaid lugusid oma elust, küsitud uuriva ajakirjaniku väärilisis küsimusi kõige kohta, mida mind guugeldades on võimalik leida ning vahel olen ma saanud isegi materjale ja infot, mis on ära kulunud mõne ajaloosaate tegemisel.
Vigala ravimtaimede kasvatajatel käisin ma pärast isegi korra külas, aga no see oli kodukant ka.
Mul on mõningad riidest kotid ja potililled kohtumistest, teed ja tasse, pastakaid ja ma pole kunagi tahtnud nende kohtumiste eest raha. Mitte, et mul seda vaja ei oleks.
Aga... ma tahaks ju näha, mis on seljas sellel minu lugejal. Mida ta mõtleb, mis teda huvitab, mis elu ta elab. Mis siis, et nad ei taha tegelikult raamatutest rääkida. Parem ongi. Nemad on ju päris.
Suurepärane karakterite galerii, kogutud raamatukogu seinte vahele.