Margus Saar ajas mind oma korraliku õppematerjaliga täiega närvi. Muidugi oli ta kõik võimalikud investeerimisvõimalused alla jooninud, valemid värviliseks värvinud. Enne eksamit oli tal ainult üks küsimus, et miks ei arvestata ehitusloa taotlemise raskuse koefitsenti kinnisvara investeeringutes. Ma sain aru, et ma ei ole meie pikast loengutes käimisest midagi meelde jätnud. Aga aega ka enam ei olnud, sest ühe teise Margusega, Voolpriiduga oli mul kohe Susan Lillevälja juures laulueksam. Meie olime otse töölt ja nende riietega nagu ikka, aga meiega koos kursustel käinud kaks peent prouat olid pannud lumehelbekses kostüümid ja karra juustesse. Nemad olid küll pettunud, kui selgus, et laulda polegi vaja ja me saime diplomid kätte. Mis mul kirjas oli, ei mäleta, aga Margusel oli, et parem küsi töölt varem ära, aga ära koju hiljaks jää.
See kõik oli selle aasta viimane uni. Kuid tegelikult oleks võinud olla ka see aasta täiesti - lives. Ütleme, tööalaseid gigante on mul vähe ette näidata, pigem on olnud nende lõpetamise aasta. On olnud toredaid ülekandeid ja otseetreid, filmi mitte ühtegi ja raamatut ka mitte. Põhimõtteliselt täielik logelung. (ja ootamatult olen ma saanud enamuse elu tunnustustest see aasta. Rohkem sain ma ainult esimeses klassis)
Aga ma olen püüdnud mahutada sinna kõrvale suurepärase kohtumiste sarja kunagiste näitlejate, kunstnike ja tõlkijatega. Miks, selle selguse toob 2020. Olen olnud soomusrongi Mari, ikka selleks, et saaks lapselastele öelda, et siis kui vanaema soomusrongiga Narvas käis. Filminud täiesti läbikukkunult Oskarit Võnnu lahingus, kus - ärge kunagi talle öelge - minu arust kõik need noored sõdurid olid nii ühte nägu, et emasüda küll enda oma ära ei tundnud. Külastanud paavsti, mis pole üldse nii suur sündmus minu jaoks, kui see, et ma käisin ka Rooma loomaaias ja sain esimest korda aru, et kitsed ei ole maailma kõige igavamad loomad. Valisin suviseks perepuhkuseks Vilniuse - kõik küsisid, et mis me seal teeme, aga me olime 5 väga lahedat päeva. Õppisin loendamatute nurkade alt mootorsaagi käsitlema, ehitasin tõelise taevatrepi oma puude otsas olevale rõdule. Tõin Tõrvast kümblustünni, mille peale isegi meie suguvõsa matrooni lapsed pead vangutasid, et nende ema nii kange pole. Ärgem unustagem minu uut sõpra - tsementi. Mida kõik sellest valada annab. Betoonehitis 2020, siit ma tulen ja sry. Reelika, need surmaõgijad tsemendistest käterättidest tuleks ka ikka ära teha. Olen teosammul liikunud oma maja suunas, aga leppinud sellega tänu Martini sõnakõlksule elevandist, mida süüakse tükk haaval. Filminud täiesti lampi asju, mida keegi pole mult tellinud, aga meie Toorioniga tahtsime lihtsalt filmida. Ja käinud Mnemoturniiri saates - ja, isegi peale seda, kui Reimo küsis: "Miks nad küll Sind kutsusid?!"
Muidugi on seiklustes olnud ka ebaõnne. Kevadel, kui ma kopratamme mitu päeva jões tükkideks kiskusin, sain endale kaks permanentselt valutavat rannet. Mõtlesin, et järgmisel aastal võiks neid juba kalipsos rünnata ja alt poolt ning läksin sukeldumiskursustele. Lisaks huvi allveearheoloogiliste objektide vastu. Mu kujutluses oli neid väga lahe filmida. No ütleme, mul on hea meel, et 99% teist mind seal ei näinud. Ei, mitte trikoo pärast ja sellepärast, et kaalust ei lähe üldse alla. Vaid - on asju, mis ei tule alati kergelt. Näiteks läbi nina hingamise ära unustamine vee all. Ja surmahirmust võitu saamine. Kuid - selle eest kohtasin ma seal meest, kes andis maailmale täiesti ootamatu nurga. Ärimees - nii vaata nüüd unenäo postituse nimesid - just - Margus, käib Norras kalal ja tema unistus on püüda nelja meetrine paltus, hüpata ta kõrvale ja teha pilti.
Maailm läks kohe palju avaramaks. Olgu võim missugune tahes, suhted, töö, tervis - aga alati on võimalik, et maailmas on midagi, millest sa veel midagi kuulnud pole ja see - on väga lahe. Püüdke oma paltus pildile.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment