Buchi valem, taasavastus 2020

 Kindlasti ei sobi valem kasutamiseks neile, kes liiguvad asjade kasutamisel ja omamisel minimalismi suunas. "Asjadel ei ole mingit tähtsust!" kirjutavad elustiili coachid ja kaasaegsed suunamudijad. 2020 aasta viis mind täiesti teisele seisukohale - nimetagem selle vana raudvoodi järele Rebase-Jüri talus "Buchi valemiks". Mingil ajaloolisel põhjusel on üks meie tubadest kandnud alati seal oleva raudvoodi järgi "Buchi toa" nime. Selle andis/müüs millalgi 20ndatel linna koliv proua Marie Buch, kelle abikaasa Maximillian, kohalik kirikuõpetaja 1925 suri ja on meie perega ühele hauaplatsile maetud. See Maximilien polnud mingi ingel, ta oli paruni väimehena agressiivselt eestluse vastu ning eriti terav oli vastasseis kohaliku kooliõpetaja Jüri Rokaga. Vaheldumisi, vastavalt võimule - istusid nad üksteise peale kaevates kinni. Kõigepealt Maximillian enamlaste valitsuse ajal "Linnupriina" ja siis Rokk saksa okupatsiooni ajal 1918. Aga voodi - voodi on aus, kuigi maja vaieldamatult - kõige ebamugavam. Minu sünni järel oli see ainus koht, kus ma olevat vaikinud, kui isa sellel poole ööni hüples. No selle pärast on mul kalduvus ka vahel minestada ja kaotada tasakaalu. Ma olen selles saanud vingumürgituse, avastanud oma venna katsikute ajal selle seina taga lõõmava tulekahju, pannud magama oma lapsi ja lugenud läbi kõige märkimisväärsema koguse raamatuid üldse elus. Ja kui on raske, siis ma tean, et maailmas on üks koht, kus kõik läheb paremaks. Buchi voodi. Isegi aasta järel, kus mul on oma maja. Sest minu maja lõhnab nagu uus, aga vana puu lõhn on erakordselt lohutav. Kui ma olen väga kurb, siis ma lähen lihtsalt Vabaõhumuuseumi ja hoian nina vastu palke. Nii et aasta viimastel päevadel tulnud otsus sulgeda muuseumid riivas mind palju tugevamini, kui spordisaalid. Viimase eest olin isegi tänulik, see asjatu kulutus on nüüd jälle edasi lükatud. 

See ei tähenda üldse, et 2020 tähendaks tohutut spliini ja ängi. Eelkõige on see ju ikkagi maja ja elektri saamise aasta. Viimane viis mind üsna lähedale ekstremistlikule soovile lahendada suhted monopolidega illegaalsel viisil veeretades nende peakorterri alla püssirohutünn. Väga palju seiklusi on pakkunud uus - skype televisioon, mille abil olen vaatajatele näidanud inimestest erinevaid hiiglaslikke kehaosi - nina, hambad, üks silm. Olen tutvunud viroloogide korteritega - tean kus nagis nad hoiavad oma nahkjoppi ja kus on raamaturiiul ning kaugele ulatub laualamp. Pingestunult valvanud kaks tundi otseetrit, kus füüsiliselt pole ühtki külalist kohal - sest päris inimene ei lähe ju järsult mustaks, ei kaota kõne- või kuulmisvõimet, ei hakka hakkima nagu morsemasin - ausalt, selle järel oled palju väsinum kui päris saateid tehes. Olen igatsenud teha ajaloosarja, kus saaks elada läbi ja ette inimeste argielu, olgu see siis II maailmasõja ajal või 19 sajandil. Aga igatsus pole veel täitunud, küllap jõuab. 

Kaotanud ja võitnud. Aidanud inimestel elada ja...surra. Saatnud teele oma tegeliku elukaaslase, omi. Nelikümmendviis aastat, kuldpulmadest jäi veidi puudu. Avaldanud kolm raamatut, kõik umbes ühes kuus. Aasta pikim reis oli kevadisele Saaremaale, mis oli ju tõesti ka eksootiline. Ostnud Narvast tulles konnad Ljudmilla ja Eberhardti, kes oma šikaarses koleduses kaunistavad mu rannamaja. Pidanud kolm päeva sünnipäeva, võtnud vahel vaevaks helistada mõnele vanale sõbrale, keda väga igatsen. Mitu korda jätnud helistamata, kuigi oleks võinud. 

Ning kõige ebakindlamatel hetkedel, suurimate kahtluste ning ängide ajel - pöördunud tagasi "Buchi valemi" tehtesse. Olgu see usk, raha, armastus või metallvoodi ning puidulõhn, miski aitab su ikka püsti, kui sa kukud. 2020, oli au - head teed.