Kui päevikut ei pea, võib juhtuda, et hetk kui tagasivaatad on nii pastelseks läinud, et vahet teha lapsepõlvel ning täiskasvunu ealgi võimatu. Rääkimata siis neist aastatest, mis vanemaks jäädes lähevad kiiresti ning petlikult sarnaselt.
See on olnud üks paksuks söömise ja loid olemise aasta. Nii ülekantult kui otseselt. Pole olnud mõtet joosta - otse ja kaude, pole tahtnud võidelda ning end sundida, avastada ja ahastada. Lucretius oleks uhke, tema järgi olen täitnud elamise eesmärki parimal võimalikul moel. Vältides valu ja otsides elus naudinguid. Õigustades end sellega, et peale pikki põetamise ja leinaaastaid, laste kasvatamise ja töö rügamise, maja tahtmise ja saamise aastaid - on selline vahelduseks hea küll. Eks ta on kogemus. Millest jääb jälg terveks eluks. Visuaalselt nähtava pika armina vasakul käel, mille sain purustades uisuväljakul oma küünarnuki. Mitu kuud ühekäelisena tuletas meelde, kui hea on olla inimene koos teiste inimestega. Isegi terass sai nõnda maja ette ja kaks raamatut kirja. Üks jõudis ilmuda. Üks tipib uue aasta ootuses kirjastuses. Kordusväärtusliku sarjana panin kokku loo 30ne aasta tagustest sündmustest. Kuidas me vabaduse teel käisime. Sooritasin 25 aastase töö järel televisioonis esimese ooperiülekande partituuri järgi, õppides tuima rahuga pähe Raveli heliteose, mis kaks kuud peas edasi kõmises. Õnnitlesin esimesena riigi elutöö preemia saajaid, teatripreemia saajaid. Viisime Toomasega eelmisele presidendile valget pulbrit. Jäätise oma. Ajasin Reet Linna metsa kopra jahile ning seadsin verstapostiks olla 75 aastaselt sama vapper. Andsin ise alla esimesel kilomeetril iidset Soontagana taliteed avastades, kui kõik muga kaasa tulnud ekspeditsioonilised autode poole põgenesid. Jah, Oskar - ma saan aru talitee tähendab tõesti, et seda saab ainult talviti läbida ja suvel vajud põlveni mülkasse. Olin sünnipäeval Hiiumaal, siis saarlase Kadiga Veneetsias ja Firenzes ning lõpuks iseendale üllatuseks trampisin aasat lõpus läbi Müncheni linna kunstimuuseumid. Tööl käisin Berliinis ja Visklas, kirjutasin ühe novelli ja ühe ettekande, mis tõi Tallinnale rohepealinna tiitli. Ja rotariaanide loo panime Toorioniga visuaal-ühikusse. Midagi milleg ajalugu mõõta. Ja meeles pidada.
Tsiteerides oma uue raamatu karakterit Mammit: "Aasta kui Eesti sportlasel. Vorm oli hea, tulemusi nigu kah, aga suurvöistluste vöitu mitte. Ei tea, kas suusk ei libisenud vöi olid uisul kruvid lahti." Mulle Lucretius ei sobi. Olen nüüd aru saanud, et olen rohkem Marcus Aureliuse inimene - Pole mõtet raisata aega, et targutada, missugune inimene olema peaks. Tuleb lihtsalt olla.
No comments:
Post a Comment