9

 

9

Kui ma olin üheksa saamas, lõpetasin ma kolmanda klassi. Me käisime klassiga Pirita jõekäärus, oli kuum ilm. Mul oli isa punane tuulejopp, sest minu ema riided ei mahtunud mulle enam ammu selga. Ma ootasin kohutavalt suve, sest ma olin just pääsenud Tallinna koolinoorte kevadnäitusele oma maaliga sipelgapesast. Suvel olid Vanalinna päevad ning plangumaalimise võistlus. Mul oli lootus võita. Etteruttavalt – ma võitsingi. Ma ei tea, kas ausalt, sest mu isa oli üks organiseerija ning võitjate valimise komisjonis olid kõik naised. Mu isa oli väga žarmantne mees. Jõe järskudel betoonkaitsetel turnides püüdsime me käega kala. Klassi kõige populaarsem tüdruk libastus ja sai märjaks. Kõik tundsid talle kaasa. Kas meelega või kogemata, kukkusin ka vette, aga kaasa ei tundnud keegi, sest kaastundega on kord nii, et teda ei saa osta. Ma jõudsin koju ja pigistasin oma esimese vinni ning teadsin, et olen kohutavalt armunud poissi, kellega me neid kalamaime olime koos kinnipüüdnud. Kummaline, et ma elan nüüd samas kohas ja võin seista isegi sama akna ees, mille vastas oli peegel. Üheksa aastat tagasi – elasin ma hoopis teises kohas ja hoopis teise peegli ees pigistasid vinne mu teismelised tütar ja poeg.

Üheksa aasta pärast on peaaegu mu mõlemad lapsed nii vanad, kui mina, kui minust oli saanud kahe lapse ema. Ma ei saanud neid selle poisiga, kellega koos olime pea üheksastena kilusid jahtinud.

Üheksa aastat tagasi olin ma taas üksikema. Üheksa aastat tagasi ei olnud ma kirjutanud ühtki raamatut ja minu kõige suuremaks kunstiliseks erasaavutuseks oli endiselt see, et üheksa aastaselt oli mu maal rippunud Kullo lastegalerii esimeses saalis.
Üheksa aastat tagasi, pea samal tunnil kukkus mu isa kokku ja suri ära. Tegelikult elas ta keha veel poolteist aastat. Aga sama ilusal, soojal ja juunisel päeval sai tema elu otsa. Järgnevatel päevadel, kui ta oma keha eest intensiivravi palatis võitles sadas lund. Ja meil kõigil olid kogu aeg taskud sentidest tühjad, sest panime küünlaid kõikidesse kirikutesse, kõikidele pühakutele.

Üheksa aastat edasi või tagasi. Üheksa aastase jaoks oli elu esimesed üheksa aastat hiigelpikk aeg. Nüüd on see vaid üks silmapilk, mille järel muutus minust enamus. Kaas/koos/tundest. Kui lühike on ühine viiv.