AD 2022. Aastal kui Euroopas algas sõda. Kui ellujäämine on saavutus. Kui inimesed su ümber teevad asju, mis ületavad inimvõimete piire. Antakse oma elu, aeg ja raha, et seista inimesena maailmakordade vahel. Seda teevad mehed ja naised, keda sa oled näinud titest peale ja kes on ikka olnud nagu väiksemad. Nüüd on nad suuremad. Palju suuremad ja võimekamad kui sa ise. Sellisel aastal vinguda, et kas 2022 oli just suurepärane aasta, on tõesti sama nõme kui Netflixi sari vaestest ja kannatavatest siniverelistest, kes kurdavad, et neid pole austatud. "Lihtsalt ole vait!" oli minu arvates väga hea soovitus Harryle ja Meghanile. "Ole vait ja ära hädalda, et sa pead eralennukiga sõitma ja kaks korda päevas riideid vahetama, et sul on vahel kummaline äng. Nagu oleks sa elus vähe saanud. Ole vait! Inimesed surevad!"
Kuigi seda on väga raske teha. Eriti kui isiklik ajaarvamine on nii oluline.
Ma siis kulutan selle aasta mõned minutid, et see täiesti isiklik ving kirja panna. Lootusega, et mitte kunagi ei teki hetke, kui ma mõtlen - jesver, kas see oli mingi häda või. Et mis häda on selles, et veebruarist märtsi lõpuni istusin ma iga öö ja vaatasin kas Kiiev on meie. Lõpuks ju oli. Või tutvusin abi vajajate pagulaste Larissa ja Tatjanaga, kellest üks oli putinist. Ja ma pidin õppima, et abistada tuleb kõiki. "Pommid langevad kõigile!" pomisesin ma, kui neile tekke orgunnisin. Või et mu aasta on olnud üks paras keelekümblus, kui ma olen teinud kõvasti vene keelseid saateid. Vaevanud tõsiseid venelasi oma vigases keeltes naljadega. Noh ja lõpuks on nad naernud ka. Nii 360 päeva hiljem. (PS. vene keelse AK aastalõpusaade on mu elus ainuke, kui võttebussist välja astudes mõtlesin, et kas tegelikult on okei surra võttel. Oli maru nimega Birgit, me olime Paldiski LNG haalamiskail ja laine viis kohe mu mütsi ära) Teha vene keeles saateid on olnud üks asi, teine on - õppida pähe partituur. Mu lapsed vaatasid šokeeritult oma muusikalisest anhedonistist ema, kes oboe ja klarnetisoolosid eristada püüdis. Oboest sai mu lemmikpill. Nagu teleekraanil lõppenud Lastetuba on mu südameprojekt. Isegi kui ta sai otsa, ei saanud otsa sellega mu kirg, et lood lastele on ainus asi, mida me peame tegema. Muud me võime.
Kas aasta ületas piire? Ojaa. Kaks korda suutsin osta ühe otsa pileti Itaaliasse ja lasta saatusel oma päevi korraldada. Genuast Ischia saareni. Viimases jäin peaaegu maalihkesse, mille mitte tabamist kahetsen. Rahalisi piire? Korduvalt. Silt "Kunst kuulub rahvale" võeti maha, aga minu ellu tuli mõni väga hea teos juurde. Ja see ei olnud mu enda tehtud. Kuigi "Kaasaja kuningannade" näituse raames esinesin esimest korda elus (ilmselt viimast) Eesti Rahva Muuseumis puutöö näitusel. Lühtri ja kiigega.
Kirjutamisega läks kahel põhjusel kehvasti. Sõda on tohutu narratiiv. Mida iganes sa kirjutad on see selle kõrval nõrk. Teiseks - laenutushüvitised olid naeruväärsed. Eesti keelne kirjasõna on muudetud mannetuks ja mõttetuks. Kaks kokku võttis tahtmise kirjutada. Kuigi lugejatega kohtumised on alati lahedad. Võib-olla ma selle nimel veel ikkagi vahel jätkan.
Et mitte lõpetada kui mõttetu Markle, siis oli aasta just selline, mille järel Kihnu Virve ütleks, et ära vingu tee ise midagi. Elu ongi sitt ja inimesed inimesed. Tähtis on, et.... ise oled vaba.
Kihnu Virvet uude aastasse! Kõigile. Olge vabad. On ausam endale aasta lõpus otsa vaadata.
No comments:
Post a Comment