Imeliku aasta

Mitte, et iga päev ei sünniks lugusid ega tekiks uusi legende. Aga järjest vähem tundub maailmas vaja panna neid sõnadesse ning pilti. Kummalisel moel on võimaluste rohkusega saabunud võimetus neid kõige õigemaid hetki ära tunda. Ehk on sellega nii nagu ajalooga. Mida ei mõista hetkel muutub täiesti elementaarselt lihtsaks viie või viiesaja aasta pärast. Sellepärast panen ma selle aasta siia kirja. Võluvalt lihtsa ja keerulise 2023, mis tõi mu lähedaste ellu uusi alguseid ja lõppe (mõlemad on suurepärased ja uusi avastusi täis) ning mulle... 

Tööde nimekirjas pole suuri erisusi (rohkuski pole eriline). On otse-, sari- ja muidusaateid. Portreid elavatest ja surnutes. Savisaarest ja Ubast. Tiksist ja Ulfsakist. Hella maalilusega sätitud kunstkaadreid Toompea kaunitest saalidest ja täiesti ebakvaliteetse dokumentalistikäega võdistatud Blaire nõiafilm Pärnu diskoteegis. (see ei olnud taotlus, vaid küündimatus)  Diversandiga põõsas passitud sügiseses vihmas ja kevadises Orjaku sadamas võetud vastu nii riigipead kui kutiskast politseikoera. Seistud tulejoonel (sõna otses mõttes) ja selle ees (vahel ka sõna otses mõttes). Nähtud ära nii laulev Jonas Kaufmann Napolis kui hülged Kärdla juures. Viibitud endale täiesti tundmatu bändi kontserdil Stockholimis ja sügatud tiigrit juhuslikult teele jäänud Hispaania loomaaias (päriselt, jah - ma tegin seda). Olen sundinud inimesi režissööri jõuga - ahju otsa, oreli sisse, pimedana kaamera taha operaatoriks, nägijana Lurichi nimelise maadlusklubi poksiringi, hiiglasliku pasunakoorinda pisikesse putkasse ja keerlema vihmamärjal laval 3 minutit ümber artisti. Nagu ikka. Nagu - paberite järgi 20 aastat, mille kohane tunnistus anti mulle aasta alguses, tegelikult aga kohe 28... Paari asja tegin, mida enne pole tehtud - kaamera kõndis live reportaažis kaasa laulupeo rongkäigu, käputasin enne suure Berliini filmituru avamist selle põrandal, et saada kätte saatejuhi mikrofonikaabel, filmisin tulistamist käsikaameraga (mis tõestab, et rindeoperaatorit must ei saa).

Ja kui selles aastas oli midagi täiesti teist minu jaoks, siis oli see raamatu kirjutamine muusikast, muusikust ja kandlemängust. Ma põhjustasin sellega oma sõpradele hüsteerilisi naeruhooge, pidasin tundide pikkuseid vestlusi mulle seni võõraste inimestega, lugesin läbi puusani ulatuva virna dokumente. Hoidisn arhiivis käes üle 100 aasta tagasi korjatud herbaariumi (üks nõges lagunes, kui ma hingasin) ja kuulasin läbi ööpäevades mõõdetava arhiivi kandlemuusikat. Kõike seda tegin ma olles öelnud kindlas veendumuses "Ei, seda ma küll ei tee." Selle hetkeni oli mu kandlekogemus - paratamatu ja ilmselt kõiki eelmisel sajandil ja enne EV sündinud tüdrukuid tabanud lummatus "Kevade" filmi Imelikust (jah, "Videvik" polnud veel leiutatud) ja Oskari kandle tassimine vähemalt neli aastat. Viimane ei viinud meid kumbagi eriti edasi. Mina sain kogemuse, et pilli mängimine on raske. Emale. Füüsiliselt. Ja Oskar suurepärase suhtlusoskuse, millega täitis tunnid, kui ta oleks pidanud "Hanejalakesi" esitama. Ning siis ma kirjutasin raamatu. Kandlest ja Els Roodest. Sest keegi ei olnud mu "Ei-d" tõsiselt võtnud ja ma isegi ei uskunud, et asjad võivad nii viltu vedada. See oli suurepärane kogemus. Tsiteerides Jakobit, kelle ma tema silmanägemise puudumisest hoolimata kaamera taha panin - maailm avaneb ja muutub, kui keegi usub sust enamat, kui sa ise aimatagi oskaks. 

Kui ma uuelt aastalt midagi ootan, siis lisaks maailmarahule seda et neid märkamisi ja saatusepöördeid oleks rohkem. Mul ja Sul ka. Sattuda tundmatule rajale. Avastada maailma. Uut. Kõige paremas mõttes. (Igaks juhuks  - ärge mulle järgmiseks susafoni raamatut pakkuga. Ma väga, väga olen tahtnud seda lähedalt näha, aga ei ole.)